Unustatud laulud

Kaamos

2012-01-05T16:59:00.000+02:00

Head uut, head uut, ikka kõige paremat! :)
Ma olen nii väsinud ja unine hetkel, sest tegin hommikul erialaeksamit ja nüüd on pingelangus ja midagi teha ei viitsi, kuigi loomulikult peaks. Peaks kätte võtma ja rohkem Pipi moodi olema, tahtejõulisem ja uljam.
Nüüd on jäänud veel neli teoreetilist eksamit, üks arvestus, ja üks aine, milles pole arvestust, milles oli u. 3 loengut ja ma ei saa ausalt öeldes üldse aru, kuidas see aine ennast peaks õigustama. See selleks. Üldiselt ma vajaks midagi kosutavat. Lõunamaareisi või massaaži või valgus-soojusravi. :P Aga palju tahad, vähe saad.
Nii, et tuleb leppida Youtube' iga. :p

Maru

2011-11-27T22:20:00.003+02:00

Õhtust kõigile Bachi sõpradele. Just teda ma praegu kuulangi. Prantsuse süidikest, prelüüde-fuugasid, kõike muud head. Ma pole elus sellist hulka kuulamisseminare nii järjest teinud, kahes aines muudkui lähevad, endale tundub just kui vahet pidamata. Kasuks muidugi on see kuulamine igal juhul. Ja homme saab üks raskemaid loodetavasti kaelast ära ka.
Väljas möllab vastik novebri-torm. Kui emps mind rongi peale saatis, oli igal juhul väga hull vihm ja tuul, nii et vihmavarjuke ei tahtnud käes püsida. Kippus teine hoopis teisipidi ennast kogu aeg pöörama. Ja muidugi nii pime, nii pime. Tabikas pole ju valgustust kaugeltki mitte igal pool, nii, et vahel tundubki, et oled neeger öös ja jäädki sinna. Õnneks nii hull see siiski pole, kuskilt paistab ikka mingi tuluke. Päästev valguskiir, väikest viisi lootuse sümbol.
Viimasel ajal olen üha enam enda jaoks selgeks saanud, et iga inimest tuleb püüda mingil määral mõista, ükskõik kui raske, ületamatu üritus see ka ei tundu. Sest maailm pole mustvalge ja see, mida kõrvaltvaataja näeb on ainult pisikene, väga väike osa sellest, mis mõne loo taga tegelikult peidus on. See miski võib ulatuda väga sügavale ja kaugele minevikku. Kõik ei saa üksteist lõpuni mõista, ega peagi, aga vähemalt kuulata, mõtiskleda on ju võimalik, ükskõik kui valus see ka poleks. Hinges on võib-olla kurbus, viha, mõistmatus, kuid endale jääb südamesse parem tunne, kui püüda leppida, andestada.
Olen mõelnud, et peaks endale tegema T-särgi kirjaga I love Tartu, või midagi sarnast. Muidugi naljaga pooleks. Tallinn tõesti ei meeldi mulle. Aga ma püüan temaga toime tulla ja mõista. Inspiratsioon eelmisest lõigust.
Trammid mulle jällegi meeldivad, kuigi nad on kolisevad, aga omamoodi on nad toredad ka. Paremad kui trollid ja bussid.
Naljakas, et kui õhtuti koju tulen, ei põle mu kodumajas ükski tuli. Kas kõik lähevad nii vara magama? Huvitav.
Tallinnas ma ei suuda esmakordselt elus tunnis silmi lahti hoida. Aga ma olen vapper. Et te teaksite.
...
Üldiselt, ma ei väsi imestamast, kui hästi ma Tabikas, omas voodis magan, nagu karu, nagu nott.
Arvuti saab kohe tühjaks.
Nägemist.

2011-11-11T15:14:00.006+02:00

Ärkasin täna kell pool üksteist. Ja seda ei saa mulle pahaks panna, sest millalgi peab ju inimene välja ka puhkama. Tänane päev on eriline, ikkagi 11.11.2011. Avastasin, et mu selle kuu korteriarve number on 11111. No mida? :D Kas see on mingi nali?
Õhtul näidatakse üle terve Eesti filmi "Täitsa lõpp". Meil muidugist vabakas ja peale seda on oodatud ja eriline jalgpallimatš suurel ekraanil. Kui ma oleks Tallinnas, siis arvatavasti kuuleksin seda suurt melu ja möllu koju ära, sest A. Le Coq Arena asub minu juurest u. 1 km. Tegelikult ma suht kardan seda mängu, vist peaks magama minema või midagi säärast, et häält ja närve hoida :D. Aga seda ma ei suudaks ilmaski, tuleb lihtsalt rahu säilitada, nii palju kui see võimalik on.
Klaverdajad klaverdavad TIPC-il, eesti keeles TRPK-il. Kahju ainult, et netist vaadata ei saa, iga teist konkurssi ju saab :(
T. S. on täielik mõmminägu. Täitsa karu ikka. Õigupoolest peakski tema seminari, Monteverdit, Gabrielit, Vivaldit ja teisi kuulama. Ja tegelikult tahaksin ma talle öelda, et on inimesi, kaasaarvatud mina, kellel on siiamaani riidest taskurätik ja nad võivad sinna sisse sõlmi teha, et mingi tähtis asi meeles püsiks. Hahaa. Kaval. Ja ta ei teagi seda. :)

Pildikesi :)

2011-10-28T21:52:00.000+03:00

Lihtsus

2011-10-11T18:14:00.002+03:00

Uskumatu, kuidas praegu ladistas. Õnneks olen mina bussis ja kihutan Tartu poole. Homme on Alatskivil esinemine. Egas ma ilmaasjata keset nädalat koolist jalga lase.
Aga hullult äge on, kui otse ees on vihm ja paremalt paistab päike, ta just nagu paitaks või pehmendaks vihmakest. Ja vasakul pool on vikerkaar. Mida veel on hetke õnneks vaja, kui päikest, vihma ja vikerkaart? Ehk Tabikat?
Alati, kui sügis on tulekul, siis ma natukene kardan teda. Kardan külma ja pimedat ja nende mõlema liigset pikkust. Ja alati, kui sügis käes on, hakkab ta mulle vaikset viisi meeldima, niimoodi tagasihoidlikult.
Kui ma nädalavahetusel kodus olin ja saunas käisin, nägin aia taga päris mitut roosatavat vaarikat, kahjuks ei jõudnud ma neid ära korjata. Aga nad olid niii ilusad. Äkki ma nüüd jõuan?
Kuldkollased lehed õhtuvalguses on midagi igavikulist, pilk võiks uppuda neisse. Nad just kui räägivad, jutustavad möödunud suve lugusid.
Täna on muide jalka!
Mõnusat 11. oktoobri õhtut!

Geniaalne

2011-10-08T13:56:00.001+03:00

Ma olen vist oma viis korda küll järjest Vassiljevi võiduväravat vaadanud. :P Aga kõige parem selle video juures on Zelinski ja Kalkuni reaktsioon :). Pange Vasjale palka juurde!!! Nii hea tunne, kui suunurgad on ülespoole ja emotsioon jääb meelde. Hoiame nüüd kõik Sloveeniale pöialt!

2:1 :)

Nohune tervitus

2011-09-21T20:11:00.004+03:00

Mulle täitsa meeldib ülikoolis, enamjaolt meeldib. Hea on, et paljuski saab ise valikuid teha. Ainult kaks päeva järjest 9-ks loengusse minna on veidi raske. Ma peaaegu magan vahel nendes loengutes, nad on väärt ja puha, aga ma pole hommikuinimene, tee, mis tahad. Ülessaamine on paras katsumus. Imelik, kuidas võib paljude asjadega nii ruttu ära harjuda. Näiteks kannatlikult klassisabas ootamine, see maja, mis alguses tundus mittetalutav, on nüüd üleelatav, trammid, koolitee, inimesed. Ei, ega ma päriselt harjugi, lihtsalt kohastun. Siin Tallinnas on naljakaid asju ka. Täna ütles harmoonia õp, et jälgige reklaami, järgmisel kolmapäeval olla ta lennukis, aga ta ei mäletanud, kas just täpselt meie loengu ajal... Palju on välistudengeid, täna leidsin ühe hiinlase pangakaardi kohvikust. Aa, no söömine on siin kallim loomulikult kui Tartus, aga mitte ülemõistuse. Elleri kohvikut tuleb külastada, sest nad teevad hästi süüa. Ja natuke sentimenti ka muidugi.

Eile oli Estonias omapärane kontsert. Ettekandele tulid Cage, Sumera, Bernstein. Väga head pianistid ning inspireerivad ideed.Nii ongi, et astud aga kuhugi sisse ja saad jälle uue maailma ja nägemise osaliseks. Vali ainult maailm.

Eelmisel nädalal juhtus nii, et buss, millega Tallinnast Tartusse tulin jäi kohe alguses ummikusse ja raiskas sellega pool tundi. Mina olin lootnud jõuda kaheksase bussi peale, sai siis bussijuhti palutud, kui juba peaaegu Tartus olime, et ta helistaks Tabika bussijuhile ja ütleks, et ta ootaks. Ja kaheksane buss ootaski mind, täpselt kaheksa minutit. Sensatsioon!!:) Mary ja emps olid ka bussis. Ja olid üllatanud, aga rõõmsad. Seiklusi peab olema.

Pühendusega Anne-Maile :)

2011-09-09T15:54:00.001+03:00

Millalgi peab ju kõik jälle otsast algama või lõppema? Ka see blogike siin. Kas ta praegu algab või lõpeb? Kes seda teab? :P Suvi tundub nii kaugel unustuses ja töö. Jah, töö. Aga nüüd on kool. Aga praegu ma lähen kooriproovi.
Tervitusi!!!

Elu

2011-05-28T19:54:00.003+03:00

Pean ausalt tunnistama, et esmaspäevane eksam tekitas minus midagi kirjeldamatut. Kahju, et see nii ruttu läbi sai, neljakümne minutiga, kogu aasta pingutus. Ja samas oli see võimas. Mitte kordagi oma elu jooksul varem pole ma laval tundnud midagi sellist. Närv, kokkuvõtmine, Muusika. Klaver näis laval olles nii teistsugune. Haa. Ja pärast räägiti, et mu pea kohal tiirutas herilane. Ja kui ma "Vihmalaulu" mängisin, hakkas väljas sadama. Aga ma ise ei saanud midagi aru. Olid ainult mina, klaver, Tubin, Haydn, Chopin, Šostakovitš ja Rahmaninov.

[Lõhn]

2011-05-21T10:24:00.001+03:00

Arvuti kõrval laua peal on mu kõige lemmikumad lilled, maikellukused. Nad lõhnavad nii paganama pead segi ajavalt ja intensiivselt. Eile käisime Põlvas, mis oli väga vahva. Sealses saalis oli kerge mängida ja sõbralikult võeti vastu. Ja mida ilu bussi aknast välja vaadates??? Oleks tahtnud lihsalt nende võilille- ja rapsipõldude sisse ära kaduda. Aga täna on uus ja homme ka veel uus päev. Ja siis...:)

Ilusat kevadet

2011-05-16T00:07:00.000+03:00

Möödunud nädal tekitas kergelt peapööritust. Süda läikis ja hirm oli nahavahel. Jõudsin igasuguseid asju ära unustada, kaotada, unine olla, erk olla, väsinud olla, esineda terve eksamikavaga kaks päeva järjest, sooritada kaks tähtsat eksamit, käia meistrikursustel, käia tavalistes tundides, harjutada, proove teha, pabistada, rahuneda, ilusat ilma nautida, vihmast ilma nautida. Laupäeval magasin 12 tundi. Täna tegin aias veidi tööd. Kulub ära.
Homme: kammer, generaali arvestus, eriala.
Terveks nädalaks: 19 - Ülikooli Aulas esinemine, 20 - Põlvas lõpukava. Annaga proovid. Kontsertmaaster.
Midagi ma tahtsin veel kirjutada, aga... mul lihtsalt ei ole meeles.
Ahjaa, eurokas oli ka. Traditsioonid, traditsioonid. Mu arust on võidulaul veidi "Brief and beautiful" i meeleolus. Seepärast nii läkski. Mina tean. Just-just.
Lennutage siis fantaasiat ka.

23. aprillil..

2011-05-07T22:13:00.000+03:00

.. käisin pildistamas.

Hing

2011-04-25T23:39:00.005+03:00

Öö, öö on parim aeg, et unustada tegelikkus. Põgeneda kaugele ära. Unustada seegi, et homme algab kõik otsast. Poleks iial arvanud, et kevad võib minus kõigega, mis on nii armas, nii suurt kurbust tekitada. Jah. Läheb, üle, läheb. Minus on tunne nagu kevad põletaks, hing põletaks. Et kohe-kohe saab kõik otsa. Ainult natukene ongi jäänud ja mul on aega nii vähe. Mul on võimatult kiire ja otsatult vähe aega. Ja vähe jõudu. Jõuetus. Aga samal ajal on see maagiline. Mis siis, et nukker. Ka meeletult paeluv. Kuidas mõned inimesed saavad olla ratsionaalsed, kalkuleerivad ja korralikud? Mina ei saa. Ma vist es tahaski olla sääne. Olla tuleb nii nagu olemine nõuab. Olla tuleb nii, et endal on hea olla. Olla tuleb nii, kuis oled. Mis saaks siis, kui kaks ööd oleks järjest. Ei tea. Aga mul on koriander, basiilik, metsmaasikas ja...lavendel. Rosmariini tahaks ka.
"Meie õue lapsed". Oli hea.

2011-04-22T00:46:00.001+03:00

Mõnikord on lihtsalt nii, et "eimillestki" muutud lohutamatult nukraks ja pisarad tulevad silma.Nukrus, nukrus, nukrus, nukrus.. just öösiti. Võibolla, et on targem magada.

Rondiino, Credo

2011-04-18T00:56:00.000+03:00

Avastasin just hetk tagasi enda jaoks rondiino. See on nii üliarmas sõna minu meelest, palju armsam veel kui kontsertiino. Nunnu. Ja siis muidugi Credo. See osa missast hakkab mulle järjest enam südame külge. Jõudsin lõpeks Tallinnast tagasi. Tundus nagu need 2 ja pool päeva oleks kestnud igaviku. Aja mõõde on ikka naljakas.

Sirvisin oma lemmik-kohas Apollos E. Rajandi nimede raamatut. Olin vist nii süvenenud, et üks poiss kes minu kõrval Kristina Šmiguni raamatut luges, küsis siira huviga, et mis raamat see on, mis nii huvitav on :D. Näitasin talle innukalt oma vaimutoitu ja tema noogutas heakskiitvalt. Mina kiitsin tema lugemisvara ka ja tema ütles, et on oma otsuse selle raamatu kasuks teinud ning läks kassasse. :) Koju tulin rongiga ja häälega, sest otsustasin trotsida raudteeparandustöid, mis rongi aeglustasid. Ja tegelikult ma nägin Apollos "Kuldseid lugusid" ka, mis tuletab mulle meelde, et peaks võtma rampsist selle. Siin ma nüüd olen. Kuulan missat ja mõtlen, et tagumine aeg on hakata eksamiteks täie rauaga valmistuma, sest nad on UKSE EES!!! Solf, harmoonia, eriala, kontsertmeister ja kammer.

Kipitab

2011-03-08T12:27:00.000+02:00

Olen veidi tõbine vist. Alati juhtuvad tõbimehed külla tulema just siis, kui neid vaja pole. Näiteks homme on mul konkurss, kus on vaja olla terve ja puhanud. Seepärast ma olengi praegu kodus. Vaatasin oma lemmikut "Väikest maja" ja nägin üht tuttavat pianisti hommikuses Terevisioonis esinemas.
Arvake ära, kuidas mul uuendustega on. Mulle ei meeldi nad. Olen vist seda juba öelnud. Aga Opera otsustas täna pärast pidevalt minu "Ei, ei, ei" vastamist tema pakkumisele, uuenduse ise ära teha. Vat, kus on alles tüüp. Võtab käte ja näitab lihtsalt keelt sulle. Ega ma väga enam vaielda ei viitsi. Las olla, ma tean, et harjun niikuinii. Lihtsalt mul on vana ja harjumuspärane nii hinges. Aga uus on ka hea.
Minu isa soovis mulle täna juba vähemalt viis korda ilusat naistepäeva. Ja ta tõi torti ja ilusad tulbid meile.
Head naistepäeva Teilegi!

Süda

2011-03-07T22:53:00.002+02:00

Vahel ei suuda ma ära imestada, kui palju õelust ja kibestumist inimeste sisse ära mahub. Nojah. Ma tean, et internetikommentaare lugeda on üsna rumal tegu, sest
1) enamik kommentaare on parastava, kurjustava, vinguva, kiruva sisuga
2) enamik kommentaare kubiseb kirjavigadest
3) enamik kommentaare on mõttetud ja ajuvabad
Siiski on uudishimu minust vahel suurem. Ja vahel leidub selles suures ...hunnikus ka midagi erandlikku. Ja seda enam paistab see silma.
Loen üht oma endise klassiõe blogi, kes kirjutab palju ja üsnagi detailselt oma elust. Tema siirus on kaasa toonud järjekordsete õelutsejate kriitika tema naiivsuse, avaluse, piltide aadressil. Need inimesed, kes anonüümselt mõnitavaid ja õelaid kommentaare kirjutavad, on madala enesehinnanguga. Nad näevad nii palju musta ja halba, selle asemel, et üles leida head ja helged asjad. Naljakas, kuidas lihtsalt võetakse kätte ja toitutakse teise probleemidest, tehakse inimest veel nii maha, kui annab. Seda kõike selleks, et end paremini tunda? Selle asemel, et võtta aeg maha, vaadata enda sisse ja küsida: "Kas mina olen parem kui teine, kas mul on õigus teisele halvasti öelda?" Keegi meist pole täiuslik. Kui igav oleks elu, kui igal pool meie ümber kõnniksid ringi inimesed, kellel poleks ühtki viga. Inimesed oleksid kõige kaunimad, ausamad, puhtamad, viisakamad, targemad. Kõige kompetentsemad igal alal. Kuhugi poleks vaja pürgida, heaolu oleks täielik. Ainult üks asi siin juures: meil ei oleks unistusi, meil ei oleks teed, mida mööda edasi minna. See just ongi elu võlu, ilu ja valu, et kõigil meil on omad mured ja rõõmud, head ja vead. See teebki elu huvitaks ja mitmekesiseks. Rohkem sallivust, empaatiavõimet, kaastunnet. Rohkem süvenemist.

Mind ootab nüüd "Minu Eesti 2". :-)

Mulle meeldib..

2011-03-04T22:51:00.002+02:00

märts. Plärts. :P

2011-02-24T23:56:00.001+02:00

Häid meie Vabariigi sünnipäeva viimaseid minuteid!

Ise

2011-02-05T23:55:00.001+02:00

Kõndisin eile koju ja nägin oma armsat teed, mis lume alt paistis(autod ja sula olid oma töö teinud) ja mulle tuli meelde, kuidas ta välja näeb. Uskumatu, millist rõõmu see minus tekitas. Lihtne puhas õnnetunne sellest, et kunagi ma näen oma teed päriselt, peale pikka-pikka aega, kui ta on olnud lume all. Kunagi ma näen teda, siis kui ta on kuiv ja ilusa mustriga ja krobeline. Ja veel ei saa ma mainimata jätta, et mul ei ole aja praeguse kulgemise vastu mitte midagi. Ei, ma ei vingu ega oota kannatamatult, et tuleks see kevad juba ometi või jääks see veebruar vahelt ära. Hea on, et kevad tuleb tasakesi, et päev päeva järel astub aeg oma rada. Niimoodi on seatud. Mõnusalt hea tunne on rahul olla.

Ja mitte kordagi pole juhtunud, et veebruar oleks tulnud enne, kui jaanuar ära läheb, ja et mai oleks jõudnud ette aprillist.
Ingel, ingel, vii mind taeva, panen sulle kellad kaela, seal siis kellad lahku löö... (see viimane fraas komadega eraldatutest on minu loomingulisuse vili)

2011-01-17T00:41:00.001+02:00

Kevadeigatsus tuli sel aastal liiga vara, 17. jaanuaril. Oh, pidin ma nüüd neid vulisevate vete ja VALGUSEGA pilte vaatama... Mis saaks veel siis, kui otsiks mai-juuni pildid üles?:P Ei, parem mitte. Aga vähemalt nüüd ma tean, et kevadeigatsus tuli sel aastal natuke peale jaanuari keskpaika. Jätan selle meelde. Pildil oleme meie ja me oleme naerust pakatavad! ;)

2011-01-15T13:06:00.001+02:00

Teate mis? Ma magasin täna poole ühest poole üheni. Ehk siis 12 tundi. Weird, peaks ütlema! Ma pole vist elu sees nii kaua maganud.

Väike maja preerias

2011-01-12T11:59:00.000+02:00

Vahel on mul hommikuti õnnestunud vaadata sarja, mida mäletan lapsepõlvest. Nüüd näitab ETV seda uuesti. Nii ilus ja hea on see sari, nii palju õiget, puhast ja ausat ja samas ka naljakat ja kurba on selles, pean ma ütlema. Alati, kui vaatan, mõtlen, et tahaks ka sinna. Sinna, kus elavad Ingalls'id, sest seal on nii vahva. Kõik on alles ees. Täna jälle nutsin, kui vaatasin. Peretütar Mary on pimedaks jäänud ja pere on tema juurde linna kolinud. Tal on parajasti sünnipäev ja pere korraldab talle üllatuspeo. Isa on oma viiuli maha müünud, et saada raha Maryle kingituse ostmiseks, ometi avab Mary oma sünnipäeva lauas paki, mille sees on viiul ja ütleb: "Kõige suurem kingitus on mulle, see, kui sina, isa, mu sünnipäeval viiulit mängid." Ei, siis ma veel nutma ei hakanud. :) Hakkasin, siis kui Mary pidi midagi soovima, et tordil küünlad ära puhuda. Aga ta ütles, et ei oskagi midagi soovida, sest tema ümber on kõik ta kõige kallimad inimesed, ta ei vaja midagi muud.

Täna tegin putru koos banaani ja kiiviga. Nämma.

Midagi head :)

2011-01-08T23:54:00.001+02:00

Midagi pole teha. See laul on nõnda uskumatult hea, et mul läheb seest nii soojaks ja volksuvaks iga kord, kui teda kuulan. Midagi pole teha. Pean ta sõnad siia talletama.
Sina ja jõgi
Jaan Tätte
Nüüd jõgedes vesi on jälle nii madal,
sa ära mind vaata kui lähen sealt läbi,
ma olen nii paljas ja veidi on häbi.
Ma kardan, ma kardan, sa nägid mind läbi,
et viin sind selleks, et peaksid veidi
kuivemaks väänama väikese kleidi.
Viin sind selleks, et peaksid veidi
kuivemaks väänama väikese kleidi.
Ma ootan ja vaatan sind teiselpool kaldal,
kas mõtelnud oled, mis teiselpool algab.
Nüüd varjud on pikad ja varsti on pime,
sa varbaga tonksad jõe libedaid kive.
Ma tean kuidas vesi su jalgasid paitab,
ei mina nii oska las jõgi mind aitab.
Tean kuidas jõgi sind kaasa võiks viia,
kuid sina ei lähe sa teel oled siia.
Juba sa jõuad ja mööda su jalgu
jõevesi tagasi jõepoole valgub.
Tean kuidas hetke eest tundsid sa tõde,
kui puutusid jalaga voolavat jõge.
Et viin sind selleks, et peaksid veidi
kuivemaks väänama väikese kleidi.
Viin sind selleks, et näha siit kaldalt
kas meie jaoks jõgi siin lõpeb või algab.
Sa tilgud mu kõrval, ma olen nii peatu,
nii vaikne kui jõgi mis eales ei peatu.
Nüüd teraselt vaatad silma sa mulle
ja ootad kas ütelda julgen ma sulle,
et viin sind selleks, et peaksid veidi
kuivemaks väänama väikese kleidi.
Viin sind selleks, et näha siit kaldalt
kas meie jaoks jõgi siin lõpeb või algab.
Viin sind selleks, et külma eest kaitsta
ja hommikust udu su põskedelt maitsta.
Viin sind selleks, et otsiksid sooja,
kui kuu pole tõusnud ja Päike läind looja.
Viin sind selleks, et küsida sinult,
kas kampsun on kaasas või sooja saad minult.
Viin sind selleks, et mõista sul anda
edasi tahaksin ise sind kanda.
Kas meie jaoks jõgi siin lõpeb või algab...

2010-12-31T23:41:00.001+02:00

Veel 19 minutit aastas 2010...

Mõtteid jõulust

2010-12-25T01:50:00.004+02:00

Jõulurahu ja soojust südamesse, mu armsad lugejad!
Naljakas. Mäletan aastate tagusest jõuluajast suurt elevust. Ootasin jõule väga, see oli midagi nii erilist. Alati oli see õige jõulutunne olemas. Igal esmaspäeval pärast adventi olid koolis muinasjutuhommikud, kus suuremad lapsed esitasid pisematele väikseid jõulunäidendeid. Mängisin ka ise nendes näidendites. See oli vahva aeg, nii mõnus oli tunda seda jõuluhõngu, mis iga esmaspäevaga aina rohkem ninna tungis. Kaunistasime koolimaja, see oli lausa konkurss. Iga klass sai loosiga mingi kindla koha, mis jäi tema hooleks. Mäletan, kui vahva see kaunistamine oli ja millise innuga seda tehti. Jõulupidu suures saalis oli ka asi, mida ma alati ootasin. Eriti tore oli, kui pidu toimus õhtupoole. Saalis oli pime ja ainult väiksed tuled põlesid. Ma arvan, et mulle meeldiski kõige rohkem just see sagimine, ettevalmistused, naer, põnevus, kananahk ja samas ka härdus. Nii oli hea koju ja vaheajale minna.
Praegu. Praegu on teisiti. Isegi päev enne jõululaupäeva olin linnas. Ohkama paneb, kui näed igal pool inimesi, kes aina ostavad, sebivad ringi, kiirustavad, valivad, mõtlevad, pingutavad. Sellest jääb tühi tunne. Kommertslik tunne. Niimoodi kaotab kogu asi hoopiski mõtte. Tegelikult on aga just need kaks nädalat enne aastavahetust mõeldud mõtisklemiseks: mis oli hästi, mis oleks võinud paremini olla, mis jäi meelde, mis tasuks unustada ja minevikku jätta. See aeg on oma lähedastega koos olemiseks, hea olemiseks, halva unustamiseks. Hoopiski mitte pabistamiseks, kui palju ikka raha kulutada või lihtsalt arutult ringi tuiskamiseks. Minu arust võiksid poed ka sellest aru saada ja oma lahtioleku aegu kokkupoole suruda. Aga, arvake ära, mis! Nad ei tee seda. Mina kinkisin inimesele, kes minu vastu sõbralik on, aga kes pole üldse mulle sõber või lähedane või miski, väikse martsipanisüdame. Ja see tegi mulle südamesse nii hea tunde, sooja ja ilusa tunde. Selle õige jõulutunde jaoks on vaja rahu, sellele keskendumist, läbielamisi, lugemist ja aega selle kõige jaoks.
Täna käisime vanaema pool. Päris naljakas oli vahepeal põlvini lumes sumbata. Tõeline talv. Lihtsalt pere koos, jõulusöök, Matu, Krisse, Kaaro. Käisin emaga laudas. Söötsin tibusid, kallistasin kukekest, tegin Pitele pai. Loomadega on üldse tore koos olla. Nad tõepoolest mõistavad sind paremini, kui mõni inimene, kellest vaatamata rohketele sõnadele midagi aru ei saa. Tagasi tulles oli tuul vastu. Kõndisin pidevalt uduste prillidega, sest lumi tuiskas näkku ja soe hingeõhk veel sinna otsa. Pikk kiirreisirong kihutas mööda, kui me suure teeni välja olime jõudnud. Koju oli hea jõuda. Siin on soe. Lõpetasin oma hommikul alustatud päkapiku tegemise ja meisterdasin kuldseid lumehelbeid juurde. Sõime ülimaitsvat emme tehtud jõulusööki: ahjukartuleid, kanakastet, kapsast. Jõululaupäeval maitseb isegi tavaline võileib ilma mingi muu katteta imeliselt, kuigi mulle maitseb see tavapäevadel ka hästi. Lugesin oma jõulusalmikut, pärit aastas 1995. Nii ilus on see pisike raamatuke.

Pilt on tehtud 25. detsembril 2006, usute või mitte. :)

2010-12-21T17:57:00.000+02:00

Mulle ei meeldi, et mul on, mis see oligi... j6ulustress? See s6na ka ei meeldi mulle. V6ib-olla see polegi 6ige s6na.Nii hull muidugi asi pole. Aga miks ometi pole aega selle jaoks, mis on tähtis? Oh seda t6mblemist. Kas ma peaksin juba aasta alguses järgmistele pyhadele m6tlema hakkama? Tegelikult peaks vist midagi muud, olulisemat, peas selgeks m6lema.
Aga vähemalt sain ma nädalavahetusel suusatamas käia!!!
Vastikult närvi ajab see kohutav tarbimine, kingipalavik ja paanika. V6iks juba ykskord aru pähe v6tta.

2010-12-01T17:58:00.001+02:00

Täna on ajalooline päev. Kuulasime solfis Eespere Prima Voltast trompeti-diktaati. Esimest korda kuulates tundus päris naljakas, teisel korral sain aru, et see on väga hea vaheldus tavalisele klaverile. Noh, muidugi plaadi pealt, aga ikkagi, vahvens. Kui see 6pik Elleri-rampsi j6uab, kyll siis saab alles tööd tegema hakata solfiga. :)
T2na taipasin, et kohe-kohe varsti hakkavad mul eksamid ja arvestused pihta ja neid ei ole yldsegi nii v2he. Peab plaani tegema, et asi ikka sujuks.
Ja kinno lähme ka A-M-iga. Joy. :)
Täna lugesin ka esmaspäevast Tartu Postimehe artiklit. Loo moraal minu jaoks: euro tulek teeb k6hedaks, elu läheb kallimaks, aga inimesed jäävad ikka samadeks. Kadedad on kadedad, r66murullid j22vad r66msateks ja melanhoolikud kurvameelseteks.Niisiis, tuleb vilistada sellele jamale ja samamoodi edasi elada, lihtsalt kohaneda ja hakkama saada.Unustada, et see paganama paber ja k6lisev yldse olemas on. Noh, nii palju kui see v6imalik on, muidugi.

Lumi on muinasjutt, lumi on ime

2010-11-26T15:16:00.002+02:00

Mitte ühelgi aastal pole ma vist lumega nii rahul olnud kui praegu. Minu puhul tavaline: ma ei suuda kunagi kiiresti harjuda millegi uue ja teistsusega. Ikka läheb aega, et tõrksusest üle saada. Sel aastal on teisiti. Juba mitu päeva ma naudin lume peal kõndimist, libistamist ja lumest rammestunud okste vaatamist. Kui sellele kõigele lisandub veel mahe päikesevalgus, siis on lumevaimustus täielik. Mulle tuli praegu pähe võrdlus lume ja rahuga. Kas Te olete 1. jaanuaril paksu lumega õues jalutanud? Meie jalutame alati sel päeval vanaema poole. Ja alati on sel päeval kõik just kui välja surnud. Vaikus, mis karjub.
Aga tee mis tahad, jõulutunnet mul veel ei ole. Võib-olla tuleb see siis, kui me sel nv-l perega loosi võtame, kes kellele kingi teeb. Sel aastal otsustasime nii teha. Eks ole näha, mis sellest välja tuleb. Tegelikult tahaks metsa minna ja vaikust tahaks ka. Just üks hetk mõtlesin, kui palju kurnab inimesi igasugune müra ja kõrvalised helid. Ja kui need kõrvalised helid(televiisor, ehitusmehed akna all, sagimine kõrval toas jne) ära kaovad, siis tunned äkki, kui hea on vaikus ja kui lai on heliskaala.

Mul on mure. Kui keegi oskab midagi mure vastu soovitada, siis on see väga teretulnud, sest ma olen juba üsna kurb. Ma ei saa juba teist aastat ühikas magada. Absoluutselt. Mul on tunne nagu ma oleks seal terve öö pidevas kontrollseisundis. Ei tea, millest see tuleb. Noh, ma magan, aga väga pinnapealselt, hommikul tean väga selgelt, millist paari asja unes nägin. Kui ärkan on selg kange ja kael ka. Ja puhanud olekust pole juttugi. Tunnistajateks on ka üsna sinised silmaalused. Millest see tuleb? Mis ma tegema peaks?

Pildid on minu tehtud ja pärit esimesest jaanuarist 2010

kolmapäev

2010-11-24T01:16:00.004+02:00

Täna tulin koju. Ja lumi tuli maha. Paksult. Empsil ja tädil on sünna.
Vean kihla, et homme hommikul on mul une silmist saamisega raskusi, tõsiseid, nagu ikka. Ma ei saa aru, miks ma pean vähemalt 10 tundi rahulikult magama, selleks et tunda end väljapuhanuna. Eriti kui seda juhtub ainult pühapäevahommikutel. Nuuks. Sest kui ma hommikul varem ärkaks, siis jõuaks ma ka ilmselgelt rohkem tehtud. Loogika ütleb, selleks tuleb varem magama minna. Kuid.. tõsiselt, mul ei tule und enne kahtteist vähemalt.
Homme ehk täna on mul kontsertmaaster, ped. praktika ja solf. Vaat kui tore.
Vahel tundub, et miski pole normaalne. Tõsiselt.

:(

2010-11-19T15:40:00.002+02:00

Tahtsin öelda, et väga kurvaks teeb see, mis praegu ERSO-ga toimub. Lõppkokkuvõttes ei pöörata tähelepanu sellele, mis kahju see jama tegelikult orkestrile teeb, vaid kogu kamm käib ikka sellel teemal, kes on süüdi, kes see ikka kõige rohkem süüdi on. Inimesed on nii rumalad. Ja ikka on kõrgem võim alati see, kes ennast kõigest puhtaks peseb. Halloooo, saate aru ka, et jutt käib meie riigi esindusorkestrist ja nad on praegu sundpuhkusele saadetud??!!! Ja minister ütleb: "ah, et Järvile pole palka makstudki? Oi, ma ei teadnudki." Ja samal ajal võtab ja vallandab päevapealt inimesi. Nagu, midaaa?

2010-11-19T15:19:00.001+02:00

6. novembril 2010 korjasin oma aiast:

2010-11-11T21:57:00.004+02:00

Iga päev, kui ma raekojaplatsil kõnnin, vaatan ma suudlevaid tudengeid. Vaatan, kuidas vesi vihmavarju äärtest välja voolab ja noorte jalge ümber tantsu lööb. Iga päeva, mil fontään töötab, olen lugenud kordaläinuks. Niiviisi võib juba unistada, et vesi jääbki talveks vulisema. Aga täna keerati mu purskkaevuke kinni. Tegelikult pole see üldsegi hull. Armunuid on niisamagi hea vaadata, muidugi nati kurvem. Ja pealegi on neid põhjust ka sellepärast vaadata, et teada saada millal vesi jälle elama hakkab. :) Muidugi on sinnani veel maailmajagu aega, aga on hea, et on, mille nimel elada.

Lootusetult lapselik olen ma, lall-lallllll-llaaaa.

Täna saab Tabikas tududa! Jeeeii! :P

2010-10-27T00:03:00.004+03:00

Minu 151. postitus on pühendatud Anne-Maile, kes mind kirjutama ajendas. Tänu temale sain teada, et blogger on nii tore ja on hakanud ise statistikat tegema. Täitsa vahva ju iseenesest teada, kus sind loetakse ja kui palju ja mismoodi sind leitud on. Egolaksuke. :)
Klaverifestivalil sai möödunud nädalavahetusel juba kolme kontserti kuulatud. Esimene oli pettumus, teine oli tore ja kolmas oli ka tore. Siin kohal mainiks ära ka selle, et bussid on hakanud Tallinna ja Tartu vahelist maad sõitma umbes veerand tundi kiiremini kui varem. See on natuke imelik lausa. Aga eks tuleb lihtsalt harjuda, mis muud.
Ja ei tohi unustada, et eile käisime kolmekesti kinos Eat. Pray. Love. vaatamas. Praegu, pärast Aussi raamatu lõpuni lugemist ja ka selle filmi taustal on küll tunne, et läheks. Läheks ka. Aga senikaua... Elame veel. :)

PS! Ülimalt hea on uinuda, kui su selja vastas on soe ahi. :P
Head ööd.

2010-10-22T23:39:00.001+03:00

Varssavis lõppes Chopini konkurss ja teise koha sai Ingolf Wunder.

Ta on väga lahe, kodukas on tal ka vinge:

See asub siin.

2010-10-22T22:37:00.012+03:00

Teine pilt on made By Marili. Kolmanda suhtes ma päris kindel pole. Ülejäänud minu tööd.

Pisikesed asjad teevad õnnelikuks

2010-10-22T19:11:00.004+03:00

Jaaa. Nii see on. Hetkel olen ma rõõmus sellepärast, et Eller otsustas lõpuks ometi mu stipi mulle üle kanda. Kuigi raha pole ju tegelikult üldsegi tähtis, on mingis mõttes ikkagi kindlam olla, kui teda natuke on. Ja näed sa, isegi oma blogiboikotist murran ma tänu sellele välja.

Ma pole viitsinud siia eksistentsiaalsetest küsimustest kirjutada. Sest palju olulisem on ju elada ja olla ja teha. Ja vahel, olgem ausad, ei viitsi ma ennast lihtsalt kätte võtta, et kirjutada. Ja siis ma tobu kirun teisi, et miks nad ometi ei kirjuta. Tegelikult ei tohiks miskit teha sundusega. Kui ikka sisemist tungi millegi tegemiseks ei ole, siis pole vajagi.

Aga sügis teeb kurvaks. Naljakas. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, teeb vahel suvi ka kurvaks. Ja isegi talv. Ainult kevadel, on mingil ajal nii rõõm rinnas, et ei tea, mis sellega peale hakata. Samas loen praegu "Minu Austraaliat". Raamatu autor kirjutab sealsetest jõuludest: ei mingit lund, hoopis 40 kraadi palavust ja plastkuusepuud. See võtab küll kohe paugupealt igasugused nurinad ära. Neil seal pole ju absl. mingit PÄRIS jõulutunnet. Või ma eksin? Igal juhul olen ma isegi mustade, aga see eest põhjamaiste jõulude üle õnnelik. :)

Kiirkokkuvõte, mis ma teen ja teinud olen:

Õpin Elleris viimasel kursal klahvi
Läksin koori laulma
Õpin Rahmaninovi esimest klaverikontserti
esinen ikka vahel
töötan mingil määral
käin kontsertidel

Vahepeal olid MA ja EMA tööd, milleks sai parajalt õpitud ja seminari kuulatud. Peab jällegi ütlema, et kui sa saad oma tegemiste nimekirjas mingi asja lõpetatuks lugeda ja maha tõmmata, on see üldiselt väga hea tunne.

Ma olin juba unustanud, et tavakoolis hakkab vaheaeg. Elleris tähendab see projektinädalat ja pianistidele klaverifestivali Tallinnas. Vot nii. Peakski järgmise nädala paika panema. Nii on kergem ennast organiseerida.

26. oktoober 2008

oehhh..

2010-09-08T01:08:00.002+03:00

On uskumatu, kuidas üks lugu võib hinge nii helisema panna. Uskumatu, et võib olla midagi nii ajatut.

Katkeid minu Suvemälestustest

2010-08-20T23:13:00.004+03:00

Kuna blogimistahtmist pole sel suvel olnud (netti kirjutada pole hoopiski nii mõnus kui pastakaga paberile), lisan siia mõned märkmikku kriblatud mälupildid. Toimetamata, melanhooliast nõretavad ja koleda käekirjaga, mida siin kahjuks näha pole :). So, be careful.

13.06.2010

Kirjutan, et seda hommikut, päeva meelde jätta. Ärkasin umbes 5.15 hommikul. Kardinatest kumas läbi kollast heledat valgust. See oli justkui unistus. Pärast eilset tuulist-tujukat ilma oli loodus peaaegu rahunenud. Käisin köögis ja siis läksin korraks õue, et kogeda seda tunnet, mil juba kella viie-poole kuue vahel on suur valge väljas. Külm oli. Läksin tagasi tuppa. Olin voodis, aga und ei tulnud. Siis tudusin vist veidi. Ärkasin üles, lugesin Südameraamatu lõpuni. Uuesti unemaale. Ärkasin. Järsku oli kõik hall ja vihmane. Kas see oli uni?

Uuendus: Võib-olla ongi nii, et millegi üleloomuliku kogemiseks tuleb ärgata nelja-viie paiku?

14.06

Naljakas tühjus on. Täna tegin telekaalust VHS-ide inventuuri. Nett ei taha töötada ja vajalikud asjad lähevad meelest ära. Kaua võib blokkida, ah?/.../ Üks kuradikäpp õitses. Karikakrad ja tõrvalilled ka. Hall, mõttetu ilm. Pime on ka. Oehhhh.

15.06.2010

Pilved on valged ja taevas on sinine. Iseenesest loogiline. Ainult mitte siis, kui elad Eestis. No fear.

19.07.2010

On naljakas, et kui täna ärkasin, oli viimase aja kohta tavapäratu ilm, selline hall, pilvine ja rahulik. Ärkasin pool viis hommikul nagu kunagi juuni algul. Praeguseks on aga ilm päikeseline ja soe, nagu viimastel nädalatel tavaks on saanud. Täpselt vastupidine juunikuu varahommikul olnule. Peaksin ma seda võtma kui märki? Kui märki millest? Kui lihtsalt tähelepanekut?

23. 07.2010

Nii mõnus. Väljas on praegu pehme hallus. Kuskilt kumab valgust. Mu meeleoluga sobib igal juhul suurepäraselt. Täna öösel nägin esimest korda elus oma silmaga põuaäikest. Läksin kella veerandkahe paiku välja, et ennast jahutada. Higistasin toas ennast seaks. Esimese asjana sähvas mulle valgusepahvak vastu. Mõtlesin, et mis toimub, midagi nii nõiduslikku polnud ma varem näinud. Lihtsalt välgusähvatused ilma kõmistamiseta. Istusin siis ja muudkui vaatasin seda imet ja mõtlesin oma nukraid mõtteid. Sellised nad suvel juba kord on – magusalt nukrad.
Eile mõtlesin, et mulle on midagi positiivset ja kosutavat lugemiseks vaja. Täna hommikul lugesingi „Bullerby lapsed“ läbi. Mu kõige lemmikum raamat läbi aegade. Nii palju head.
Mängisin Rahmaninovi kontserdi ka läbi. Järjest enam hakkab ta mul meeldima.

03.08.2010

Nii hea, et on olemas suvi. Ausõna selle peale. Mõnus on unustada mõneks ajaks kõik mured, unustada kogu maailm, mis aina keerleb ja keerleb, unustada, et on olemas need paganama külmad ja lühikesed talvepäevad (et need ka peavad olemas olema). . Lihtsalt käia igal hommikul oma järves ujumas, nautida päikesepaitust, olla paljajalu, mitte teada, mis nädala-ja kuupäev parasjagu on, unustada, et on olemas kohustused, lõputult ja palju unustada. Kui hea see on. Meeletult hea.

Aeg

2010-06-19T19:56:00.003+03:00

Elu läheb jalka lainel. Näiteks eile oli väga huvitav ja dramaatiline päev. Saksa kaotas Serbiale, Sloveenia-USA viik 2:2, kui esimesel poolajal virutasid sloveenid 2:0, siis teisel poolajal lõid jänkid sama palju tagasi ja veel kolmandagi värava, mida kohtunik mingil imelikul põhjusel ei lugenud. Pluss veel siis Inglismaa õhtune allakäik Alžeeria vastu.

Mul oli eile sünnipäev. 20. Täitsa hirmus. Ei taha üldse seda numbrit. 17 oli meil väike pidu H., P. ja A-M-ga ja muidugi Maryga. Täitsa tore õhtu oli. Natuke kriminaalne ka minu poolt :D. Igal juhul on mul väga hea meel, et nad külas käisid.

Ja eile oli siis päris sünnipäev. Sain päris palju õnnitlusi ja kingitusi. Südame tegi soojaks. Ilm oli ka nagu aru saanud, et peaks ennast kokku võtma ja mind rõõmustama. :) L. tõi veini ja mureleid ja siis käisime sõitmas natuke Saadjärve kandis. Vahvens.

Täna ärkasin 5.15, nagu viimasel ajal üsna tihti juhtub. Sellepärast olen veidi unine ka. Päeval läksime vanaema poole. Riisusime veidi trimmerdatud heina. Siis sõime suppi ja vaatasime kuninglikke pulmi. Hahaa. Nalja igal juhul sai. Victoria on täitsa sümpaatne ja ma usun, et Daniel ka. Samas natuke hirmutav mõelda nende elu peale, iga sammu jälgitakse. Alati on keegi juures, kui kuhugi lähed või midagi teed. Mul on nii hea meel, et ma olen vaba, nii on palju kergem elada ja olla.

Ilm keeras praegu muidugi ära ja hakkas sadama. Nojah.

Ma ei saa ütlemata jätta, et see pangareklaam, kus pioneeri kaelasidemega paksemat sorti poiss jääb võistkonda valimata, on ülimalt kurb ja ma ei saa seda üldse vaadata, sest mul hakkab nii kahju temast. Isegi kui ta juba suur on ja ise valib endale inimesi tiimi.

Krisse ja Matu on toredad.

Aias elab meil siil ka. :)

2010-06-15T23:48:00.002+03:00

Mida teha siis, kui kurbus on hinges ega taha sealt lahkuda?

Nurrikene, tule ometi koju.

Suvekurbus

2010-06-03T21:02:00.003+03:00

Mai ei saanud ju ometi nii ära kaduda, et mina ei märganud. Siiski, sedastame fakti, kuidagi ikkagi sai. Ma ei tea, kuidas. Müstika. Hakkasin mõtlema, et tegelikult on mai ka üks lemmikumatest kuudest. Aga sel aastal. Kõik õitses nii kiiresti. Sirelid, toomingad, kirsid. Mingi ühe hetkega. Jube. Samas tegemist oli rohkem kui küllaga. Ühel nädalal olid iga päev esinemised. Küllap ma sel nädalal unustasingi enda. Mul on igatsus eelmise aasta järele, mida ei tohiks olla. Ei tohi.

Sääsed, raiped, ka õgivad nii, mis jaksavad. Nii, et pildistada ei saa.

Mõttepaus siinkohal.

Munch'i karje sobiks siia illustratsiooniks, aga tuleb hoopis koduaia kummel.

Mjäuh.

Tuulepai

2010-05-15T20:28:00.005+03:00

Ilma internetita on hea. Aga päris ilma ka ei saa ja pole vajagi. Igatahes, terve nädala ma peaaegu ei puutunud arvutit. Ei teinud läpakat ühikas lahtigi. Ainult koolis vaatasin jutuubist paari klaveriga seotud asja. Ja ma ei tunne puudust, abseluutselt. :) Muidugi on tarvis vahel postkast, blogid üle vaadata ja fb-sse, orksi sisse logida, aga mitte tingimata iga päev.

Väljas läks sellel nädalal väga soojaks ja ilusaks. Oli äikest, oli päikest. :) Ja praegugi on mõnus suvetunne. Käisin pildistamas eile ja juba jõudis üks puuk mu sääre peal ronida. uuuh. Ajasin ta minema igal juhul. Linnud laulavad mingis meeletus ekstaasis üksteisevõidu nii nagu tahaksid nad öelda: "Praegu on kõige ilusam aeg. See on meie aeg".

Mary sings: Uh. America. Uh. America. :D Regina rocks! :D Ma lugesin "Minu Ameerika" 1. osa sel nädalal. Ja sain nii mõndagi uut teada. Ja ei saa mainimata jätta, et eile tuli telkust "Suvi", mis hoolimata umbes sajamaeiteamitmekordsest vaatamisest, tasub ikka ja jälle vaadata, lihtsalt nii palju nalja ja samas õpetlikku on selles filmis.

Homme on viimased proovid. Esmaspäeval on Tulevikumuusikud. :) Ülikooli aulas kell 18. Tulge-tulge kuulama!!!

Maikene

2010-05-02T20:01:00.003+03:00

2010-04-24T15:23:00.001+03:00

On 24. aprill. Kell on 15.24. Väljas sajab laia lund.

Mida iganes.

2010-04-24T00:06:00.007+03:00

Lihtsalt meeletu, kui pikad juuksed mul 2008 olid. :O Naljaks, et ma saan alles nüüd, kui vanu pilte vaatan, lõpuks aru, et ma lõikasin juuksed ära. :S Hakkan uuesti kasvatama. :) Ja hea on teada, et nad ei kasva väga aeglaselt.

Süte peal sulanud jää

2010-04-23T22:34:00.004+03:00

Homme kirjutavad abituriendid küpsuskirjandit. Arvatavasti viimaseid kordi üleüldse sellises vormis. Ma ei teagi, mis tunne mul on. Imelik vist, et ma enam ise kirjutama ei pea. Raadios kaks saatejuhti ütlesid, et küll nemad on ikka õnnega koos, et enam eksameid sooritada ei tule.Minul on tunne, et ma hea meelega õpiks veel natuke ja teeks mõne eksami. Sest nii tore on ometigi ennast proovile panna, vaeva näha, tunda, et sa oled teinud kõik, mis sinu võimuses, et saavutada endale seatud eesmärgid.

Naljakas, et ma kirjandit nii väga kartsin. Ja siis see tuli ühe hetkega ja oligi läbi. Nii äkki. Ja mu muretsemine pealkirja pärast. Arvasin, et olin selle teistmoodi kirjutanud, kui ette antud oli. Ja põdesin nii, mis hirmus, olin kurb ja löödud. Lõpuks rahunesin ikka maha ja sisendasin endale, et kõik läheb hästi. Ja siis sain kätte oma töö koopia ja nägin, et kõik oli ikkagi korrektne. Uskumatu ütleks selle kohta. Sellist asja pole varem olnud. Kirjand oli minu jaoks väga tähtis. Oli ja on.

Igal juhul, selget pead ja arukaid ideid kõigile homsetele kirjutajatele!

ˇ . ˇ

2010-04-17T23:58:00.009+03:00

Nii mõttetuna, tühisena, igapäevasena ja pisikesena tundub kõik peale filmi "Katõn" vaatamist.

22 000.

Pole sõnu sellise jubeduse kirjeldamiseks. Langetan pea.

2010-04-16T08:59:00.001+03:00

Meigivaba päev oli kolmapäeval. Ma tahaks sellest nati pikemalt kirjutada, aga hetkel pole aega. Igal juhul väärt päev ja mina olen kahe käega selle idee poolt! :)

Ärr...

2010-04-13T09:31:00.002+03:00

Täna on nii ilus hommik. Tahaks uut laulu, mida kuulata. Midagi head. :P Ostsin muidu telefonile klapid, nüüd saab nautida.
Miks on nii, et üks päev on nii raske ja teine päev mitte??? Üks päev tunned ennast nii mõttetuna ja tühjana, ja teine päev unustad selle.
Mõned asjad on mõttes. Rampsis peab ära käima. Ja E. P. "Siis, kui seened veel rääkisid" tahaks ära osta. Tegelt tahaks mitmeidki raamatuid osta. Kui ainult oskaks raha jagada, sest kulutusi on vaesel ellerlasel palju.
Ja mul on vaja noote õppida. Eksam on kahe kuu pärast!!!
See, et ma oma raamatud kogu aeg tabikasse jätan, ei meeldi mulle üldsegi. Ma ei taha olla laisk korda päris suur arv.
Nüüd ma lähen küll õue.
Tegelt tahaks nii väga hoopis tabikasse. Looodusesse. Eemale.
Muudkui tahaks ja tahaks ja tahaks.

Sofa ja Õieke

2010-04-02T18:21:00.005+03:00

Uskumatu loidus on peal. Njah, võrreldes eilsega on ilm ikka hoopis teisest puust. Ja see mõjutab mind loomulikult ka. Siiski ei puudu ka head asjad tänasest päevast. Vaatasime Maryga Kodu keset linna 1. hooaja ühte osa ja mingit uut seepi ka, mis oli päris tore. Ma ikka pean ytlema, et mõni aeg tagasi osati asju kõvasti paremini teha. Ikka täitsa teine tera võrreldes praegusega. Tegevus hoogne, nalja saab palju, põnev eelkõige. Aga mis nüüd? Lääge ja mõttetu koha peal tammumine. Sain südamelt ära. :D

Eile käisin rattaga sõitmas, mis oli ülivahva. Nii mõnus hõng oli õhus. Sõitsin kooli juurde ja olin seal vast mingi pool tunnikest. Kuulasin-vaatasin, soojendasin ennast päikese paistel. Stata peal on päris kena järveke. Lipp lehvis ka uhkelt tuule käes. Ülim rahu tuli südamesse, justkui aeg seisaks. Ja lõhn, mis pingipeal istudes kooli juures oli, no see on peaaegu kirjeldamatu. Tuttavlik, aga samas mõistatuslik. Kujutasin ette, kuidas kõik puud varsti lehte lähevad ja lubasin endale, et hoian sellel silma peal. Nii hea on praegune aeg, kõik ei möödu veel metsikus tempos.

Tahaks praegu "Aeg on siin" vaadata. Nii ebaaus, et seda Tartus ainult 2(!) korda näidati. Mis toimub nagu?

Kas keegi sunniks mind nüüd esseesid kirjutama minema?

Üks hea asi veel: Hakkasin "Idiooti" lugema.

Edit: Kas panite tähele, et eelmise posti alguses on mul vaimustus peal ja selle posti alguses loidus? :P ;D

Naeratus :)

2010-03-29T13:38:00.003+03:00

Vaimustus on peal. Lätist ja läti muusikast. Muudkui aga kuulan B-d ja I-d ja C-d muidugi. No eks mõistatage ise, kes nad on. ;) Aga igal juhul on nad head. Ja sobivad mu meeleolugu. Õnnejänku olen praegu!

Tasane tulemine

2010-03-28T15:09:00.004+03:00

Mu südames on rõõm, sest kevad on juba nädalakese kestnud. Sel aastal tuli ta minu jaoks eelmisel pühapäeval. Sõitsin bussiga linna, tulin Atlantise juures maha ja kõndisin jalakäijate silla poole. Päike soojendas mind ja kõik muudkui tilkus. Tundsin ära, et see on see päev, see hetk. Jah, ka enne oli kevadet tunda, kui väga tahta oleks tahtnud, aga siiski polnud see päris see. Ma ei teagi, kas eelmine pühapäev oli see päris-päris algus, aga ma arvan, et ta siiski oli. Selle pika ja lumise talve järel. Igal juhul, olgu seda pikka, aeglast tõelise kevade poole liikumist kui palju tahes. Nüüd võin ma kindel olla, et ta on lähedal, ta tuleb, ta on teel. Nati luulet ka, mis mul pähe tuli ühel hetkel:

Kevad tuleb, ta pole enam kaugel,
kuigi tal on uni laugel,
ta tuleb,
ta pole enam kaugel.

Ma sain hiljuti aru, et tegelikult on see päris tore, kui kevad niimoodi aeglaselt tuleb. Siis oskan kõvasti rohkem aprilli-mai-juuni aega hinnata ja seda nautida. Näha, kuidas loodus hakkab tasapisi muutuma, naeratama. Näha esimesi väljasulanud rohukõrsi, teid, vett, päikest, mis vaeva näeb. Hea, et vahel ka teistmoodi on. See õpetab ja paneb mõtlema. Nagu eile pärast I ja B kontserti. See õpetas järjekordselt vaikust armastama ja kuulama ja hoidma. Kuigi kontsert oli ju iseenesest tore. Ja apest tevi ajal täitis mind suur õnnetunne.

Eile oli kirju liblikas meie ülemise korruse akna peal, ta näis nii talveunine. Varsti lähen Ellerisse.

Ma ei saa jätta mainimata, et mulle väga meeldib, et mu sünnipäev on 18. juunil! See oli väga tähtis. :D

2010-03-15T12:41:00.010+02:00

Kaks ülemist pilti on nüüd siin blogis topelt üleval. :P Inspiratsioon siit: http://www.elu24.ee/?id=236979

Wihhhiiiii!!!

2010-03-01T15:22:00.003+02:00

Minu esimene postitus mk-s :D. Täna algas märts. Minu jaoks naerukrampide ja lõksumisega. Nimelt avastas Mary ühe vanema piltide kausta. Ja see oli ikka pööraselt naljakas! :P Tegelikult oli see päris vahva ka :). Kõige toredam on see, et väljas on sula, kuigi ma tean, et kindlasti mitte kauaks. Igal juhul on lausa vabastavalt hea näha päris asfalti ja kruusateed ja isegi rohtu. Aga nii tore on hommikul kuulda lindude sidistamist, kevad pole ju üldsegi kaugel!
Eile lõppes olümpiake ka. Jäähoki oli vägev.
Ja see nädal on juba Co kontsert Tartus. ;)
Mjäuhti.

Šipits & Reinis (Y)

2010-02-08T11:41:00.003+02:00

Nurisesin Maryle, et üldse pole viimastel aegadel häid laule enam. Selliseid tõesti häid ma mõtlen. Ja just pool tunnikest tagasi ma leidsin selle laulu, mida võib kohe mitu korda järjest kuulata. :)

Siin ta on:

Läbi aegade

2010-02-05T23:39:00.024+02:00

Pildiposti mõte tuli. Endal on ka huvitav ja samas imelik vaadata, mida aeg teinud on, mida ajas tehtud on. Kas see kõik on tõesti kunagi olnud. . .Õrnalt-mõrkjalt valus on hinges. Täiendan, aga praegu tuleb tuttu minna.

2002 Maryga

2005

2005

2006 veebruar

Lihtsalt leidsin :P

2007

2006 Lenaga

2006 August with Inga

Elan välja

2010-02-05T00:54:00.011+02:00

Pean tunnistama, et olen ikka kohutavalt laisk. Muud selle kohta küll öelda ei saa, et ma kõikidest sündmustest ei ole IKKA VEEL ette võtnud kirjutada. Mis inimese küll selliseks muudab?

Viimasel ajal mõtlen ma üldse rohkem kui teen, nt plaanin, mida kõike lugema peaks jne. Ja jääbki venima, sest ma lihtsalt ei suuda otsustada, et mida siis. Kas T ja Õ ära lõpetada või miskit kergemat jälle. Ja siis veel see hommikune ärkamine. Paned äratuse poole üheksaks. Ja ütled õhtul endale: kui kell heliseb, siis ma kindlalt kohe tõstan jalad teki alt välja ja hakkan toimetama. Aga kui see hetk kätte jõuab, siis mitte mingi vägi, ei hoia telefoni kella täie laksuga kinni vajutamast ja siis mobla käes/kaisus edasi põõnamast. Päris jube, kas pole? Tahtejõuetus. Endal ka hakkab hirmus, kui sellised asjad toimuvad..

Daki raamat-päevikust olen saanud mitmeidki häid mõtteid, mis aitavad elada. Ta kirjutab nii mõnusasti, alati midagi otsides, kaheldes. Nii unistavalt.

Kas ma olen ametlikult nolifer nüüd, et lihtsalt päevi raiskan ja tegutsemise asemel mitte midagi teen. Noh, tegelikult ma ju harjutan klahvi küll nii palju kui jõuan ja saan, aga tahaks, et miskitki oleks paigas, et mingi süsteem oleks. Et asjad ei kaoks ja oleks korras. Täpipealt just nii. Tuleb ikka reeglid kehtestada ja enda vastu karm olla, kui neid ei täida. Tegelikult on tõde vägagi selge ja arusaadav igaühele. Lihtsalt tuleb teha, mitte mõelda. Lihtne, kas pole? :D Ojaaa.

Ma käisin nüüd juba eile Madame Butterfly'd vaatamas. Väikses Vanemuises. Mu saateklassi laulja kutsus mind. Aga see oli nii ilus, eriti teine pool. Ja väga traagiline lugu. Saateklassis on mul ka palju ilusat, mida mängida. Ja erialas on nii palju, mida õppida. Ja ansamblites ja kõik muuuuuu. Apppppppppppiiiii. Insane.

"Tänasest hakkan" ei tahaks siia küll kirjutada, aga midagi muud vist ei jää üle ka. Kui seda ei ütle, siis ei muutu midagi.

Punkt. Häbi on endal ka oma laiskusest.

Aiaiai

2010-01-23T01:10:00.002+02:00

Ma tahaks siia palju kirjutada. Uuest aastast, iluuisutamise EM-ist, talispordist, klaverist, emotsioonidest, eesmärkidest ja üritustest, lihtsalt uitmõtetest. Ja mõne pildi paneks ka. Aga hetkel tunnen ma pea ja õlgade vahel liiga suurt väsimust, et seda tegema hakata. Igal juhul kirjutan ma kohe kindlasti!!! sellest kõigest. Ja pildid muidugist ka:).

Miauhti.

Head uut 2010-ndat!

2010-01-06T01:41:00.003+02:00

Minu Eesti

2009-12-31T21:19:00.013+02:00

Blogger kaotas just mu valmis postituse ära. Aga ma ei jäta jonni, alustan uuesti! Niisiis..

Naljakas. 2010-ni on jäänud vähem kui kaks tundi. Kurk on õrnalt valus ja pea ka veidi tuikab. Suurepärane aastavahetus ütleks selle kohta. Mõtlen, et kas jõuan veel kirjutada aastast kas või mõnevõrra pealiskaudse kokkuvõtte. Ma tean, et kui ma seda ei tee, siis homme kahetsen. Sest aastanumbrit enam tagasi ei saa. Siia blogisse seda muidugi ei tule. :)

Ma soovin veel korra palju-palju Õnne neiu Anne-Maile juubeli puhul ja kirjutan hoopis mõne sõna Justin Petrone üllitisest "Minu Eesti", mida praegu loen.

Mul on käsil juba kolmas raamat "Minu" sarjast. Kui "Minu Pariis" ja "Minu Alaska" paelusid, siis "Minu Eesti" haarab lugejast kõvasti kinni ega kavatsegi lahti lasta. Asi sai alguse sellest, et Mary luges netist paari katkendit loost ning ta mainis, et tahaks Ingale, meie Läti sõbrannale, kinkida inglise keelse variandi raamatust. Poes käisin siiski mina ja tõingi meile koju "My Estonia". Lugemist alustasin juba Apollos, kuid siis jäi aega väheks ja eriti kaugele ei jõudnud. Kodus inglise keelset lugedes ei olnud ikka päris see.. Niisiis ei pidanud ma vastu, mõtlesin, et raamatukogu järjekord ei jõua minuni veel nii pea ja sedastasin, et raamatupoes ma ka seda läbi lugeda ei jõua. Tellisin "Minu Eesti" PP-i kodukalt ja paari päeva pärast oligi see juba maksikirjana minu postkastis. Nüüd loen ja aeg-ajalt muudkui mugistan naerda. Nužna nož ja zadknis on muidugi eriti hea. :) Ülimalt huvitav on reisida tagasi aastatesse 2002 ja 2003, mil mina olin alles vastavalt 12 -ja 13-aastane. Kas midagi on nende vahepealsete aastate jooksul muutunud? Ei tea. Mulle tundub see aeg igatahes Justini pilgu läbi palju värvikirevam kui käesolev. Aga võib-olla ta oligi?

Vahva on näha, kuidas üks ameeriklane järjest rohkem Eestimaaga harjub. Kui palju ta imestab nende nähtuste ja asjade üle, mis meile on tavalised, kuid samas võtab seda kõike omaks. Hea on lugeda, kuidas Epp Justinile ühest või teisest asjast Eestis jutustab ning kuidas viimane sellele reageerib ja mida mõtleb. Muidugi toimib ka vastupidine suhe. Juba Justin Petrone loo algus on muinasjutuline ja tõepoolest romantiline, nagu juba öeldud on. Raamat on väga hästi kirjutatud, mõnusa huumoriga ja samas hästi kerge lugeda. Mulle meeldib, et ta on oma loos väga siiras ja aval, nagu räägiks ta seda lugu heale sõbrale. Südamesse jääb soe tunne, kui "Minu Eesti" käest paned.

Tegelikult pole ma oma lugemisega veel lõpu lähedalgi, alles 180-s lk. Ja ausalt öeldes on mul selle üle hea meel, et lugemist veel jätkub. Sest kui hea raamat otsa saab, on ikka natuke nukker tunne. Õnneks kirjutab Justin Petrone ka teise osa. Jään pikisilmi ka seda ootama. :P

Kui ma nüüd üritaksin raamatust midagi negatiivset leida, siis ma peaksin ütlema, et see on raske. Võib-olla saan seda öelda, kui päris läbi lugenud olen. Natuke "kõditab" see, et inglisekeelne variant ikkagi natuke erineb eestikeelsest, mis on minu meelest parem. Aga arvatavasti on see minu luul. Igal juhul lõpetan nüüd oma vaimustuse kirjutamise. Kindlasti jõuan seda teha veel ja veel. :)

Sobramise tulemus

2009-12-19T12:42:00.001+02:00

Leedu 2008

Meeletu on meeletu

2009-12-11T23:46:00.003+02:00

Tätte näidendeid olete lugenud?
Mina vaatasin just "Meeletu" ekraniseeringut. Täitsa kreisi.

Ahjaa. Klassikontsert oli ka. Päris tore. Aga omamoodi veider minu enda jaoks. Tordisööming oli äge.

Järgmine nädal siis neljapäevani esinemised iga päev. Let's rock!

Mõmm-hiir. Hiir-mõmm.

2009-12-05T14:56:00.001+02:00

Minu 120-s postitus.

2009-11-29T19:03:00.002+02:00

Kui kohutav on see, mis viimase nädala jooksul aset leidnud. Pommiähvardused ja tapmisähvardus Tartu koolides, Venemaal toimunu ning kahe naise jõhker peksmine Tallinnas, kellest üks, tuntud sünoptik, paar päeva hiljem suri. Miks on maailmas nii palju vägivalda? Miks vanemad ei hooli oma lastest? Ma ei suuda seda mõista.

Ja gripp. On ainult õnn, et ma veel haige pole. Ja teen kõik endast oleneva, et mitte jääda kah.

Laupäeval sai konkursi nimel nähtud töö ja vaev läbi. Hetkega, korraga.Tasuks diplom gis-molli eest. Sai TMKK lõpuks ära nähtud. Eile pool üksteist jõudsin lõpuks Tartusse. Ma pole ammu nii hästi maganud, kui täna. Raske uni oli, isegi ei mäletanud alguses, et und nägin. Hiljem ikka tuli meelde.

Otsa ei saa aga midagi, kõik läheb edasi. Uut kava tuleb õppima hakata ja vanagi ei saa õnneks unustada, sest varsti on klassikontserdid Tlnas ja Tartus. Ja Elleri pidustused ja tagasi vanasse majja kolimine.

Väsinud.

Soovitaks oma olematutele lugejatele Kivirähki raamatut "Jumala lood".

Nägemist.

Kingi endale raamat! :)

2009-11-19T00:01:00.006+02:00

Petrone Printil on käsil blogiturunduse kampaania. Täpsemalt saad sellest siit lugeda.
Osalemiseks tuleb Sul oma blogis postida järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: http://www.petroneprint.ee/
Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Nii on

2009-11-15T23:45:00.003+02:00

Nojah. Tegelikult olen ma päris rahul sellega, et pidevalt arvutis ei passi. Lihtsalt aega pole selleks. Üldiselt peaks noodid ära kleepima. Ja muid vajalikke asju tegema. Nagu näiteks homme vara tõusma. Vähem ohkima. Endasse uskuma. Kõige tähtsam: püüdlema oma unistuste poole.

Messed up

2009-11-15T00:04:00.008+02:00

Kell on 00.05. Marili harjutab klahvi. Mina vahin helesinist ekraani. Ja klõbistan klahve. Ojaa. Kas tõesti juba pühapäev? Ei tahaks uskuda. Alles oli ju reede ja meistrikursus ja siis oli laupäev ja eriala ja harjutamine ja sünnipäev.

Kõik on nii sürr, et ei tahagi sellest välja tulla. Mõnikord mõtlen, et magaks hästi kaua. Mõnusalt ja raskelt. Ja kui üles ärkan, on kõik muutunud. Loota ju võib. Uni on igal juhul üks parimaid viise põgenemiseks.. ja puhkamiseks.

Tahaks mingit pidepunkti, millest hoida. Vahel tundub, et nii laiali on kõik, nii laiali...

Nagu see tekstki siin.

[Griegi nokturn]

Olen märganud imelikke kokkusattumusi. Õigemini nad polegi enam nii imelikud. Neid ikka tuleb ette. Või siis ei ole nad lihtsalt kokkusattmused. Igal juhul paaril viimasel päeval olen vaadanud kahte filmi eesti muusikutest. Valgrest ja Otsast. Esimene dvd-lt ja teine tuli ERR-ist. Valgre plaat on vist nii ülevaadatud, et ei lasnudki mul lõppu vaadata. Igal juhul päris hea oli. Mõelda, et tema tee lõppes nii noorelt, ainult36-selt. "Vaid Sina, Niina" jäi kummitama. Ja kaadrid, kus ta klaveri taga oli, Pärnu rand ja Alice, Muinaslugu muusikas, Snowflakes. Ja kuidas ta muutus pärast sõda. Jooma hakkas ja meeleheitel maad lasi võtta. Kurb. Meeldis, et filmis oli minevik tehtud värvilisena ja Valgre surmapäev mustvalgena. Helge algus ja traagiline lõpp oli tema elul.

Otsa film. Vaatasin ühikas. Algust ei näinud. Kui ETV peale sattusin, ei saanud silmi ekraanilt. Minu jaoks võib-olla veidi liialdatud ja mõne koha peal veidi järsk. Aga üldiselt jällegi hea film. Andis hea ülevaate kunstniku elust ja inimestest, kes tema ümber olid. Mul oli Astast ikkagi kahju. Kuigi ta pakkus üle vahel. Sellised kaks natuuri vist ei olekski saanud ilma tülideta hakkama. Pean ütlema, et filmi vaadates silm puhkas ja mõte liikus kaasa. Aga taas kord traagiline ja kurb.

Marili lõpetas musitseerimise.

Facebook'i järgi olen ma Brahmsi viiulikontsert, minu sees elab liblika hing, mata on A+, mu aura on oranži värvi, puupillidest olen oboe ja kohe saan teada, missugune muusik ma olen. :D Nii.. trummipõrin: improvisaator. :D:D

PS! Närvi ajab, et ETV arhiivist T ja õ III osa enam vaadata ei saa:(. Rahmaninovi fis-moll etüüd jääb enne uinumist kummitama. Peab vist ikka kuulama korra juutubist.

Head ööd nüüd ehk.

2009-11-10T23:35:00.007+02:00

Blogi võiks ikka ju vahel kirjutada või nii? Ikka võiks. Tegelikult on elu ise palju huvitavam kui üks blogi. Muidugi ega ajaveebidel ka midagi viga pole. Ma ei saa ütlemata jätta, et Faure süit mida M-iga mängime kummitab täiega. Eriti Tendresse ja Le pas Espagnole. :) EDIT: Ja veel ei saa ma mainimata jätta, et olen Faure kummitumisest juba rääkinud. Ainult, et seoses süidi esimese osaga. :D Aga see on ka parajalt raske.
Ja soovitan Teile kõigile soojalt. Lugege Lindgrenit. Madlikest näiteks. Lohutab, annab jõudu, paneb naerma ja naeratama.

2009-11-01T00:04:00.000+02:00

Kuidas on võimalik ühte laulu niimoodi armuda, et seda võiks peaaegu lõputult kuulata?

2009-10-08T23:26:00.004+03:00

Naljakas, et ma juba mitu päeva kooli kõndides mõtlen, et kõik langenud lehed on täitumata unistused. Ja siis üks hetk kõndis väike tüdruk oma vanaemaga minu ees. Tal oli käes võlukepp. . .
Näljane.

2009-09-24T21:55:00.003+03:00

Ma ei saa jätta mainimata, et Rahmaninovi etüüd-pildid on kirjeldamatud. Nagu muusika ikka on. Nad on kirjeldamatult ilusad. See aasta on mul vist Rahmaninovi aasta ka. Esimesel kursusel avastasin Griegi, teisel Chopini ja nüüd siis Rahmaninovi. Pean raamatukogust tema kohta mõned raamatud võtma. Muusikaloos õpime ka praegu just vene muusikat.

/---/

Esimene sügishaigus jõudis mind ka külastada. Muudkui aga nuuskasin nina. Nüüd on juba nati parem. Hea uni on ikka väga tugevatoimeline ravim. :) Mulle nii meeldib magada ja hommikul kaua voodis lesida. Õhtul voodis lugeda. Igavesti mõnus.
Ja siis mul kummitub(nagu ütleb G. K.) Faure syit, mida M-iga praegu mängime. Täpsemalt hällilaul.
Jep. Probably olen ma praegu väss. Ja see on vana postitus. :P

2009-09-16T22:54:00.007+03:00

Olen omadega täitsa ajast maha jäänud siin blogis. On see's hea või halb, aga nii ta on. Ju siis pole viitsimist või tahtmist või hoopis midagi muud kolmandat. Kirjutan ju enamasti endale ja paber on alati parem variant minu jaoks. Mõnusam. Igal juhul on minu asemel tubli kirjutaja , Mary kes käib usinasti Eesti parimas koolis ja on muidu üks väga tark tüdruk.
Minu elust?
Haa. Ma olen sportlik. Täna näiteks sõitsin ühikast päris mitu korda edasi-tagasi kooli vahet. Käisin impros ja peale selle kolasime emaga ringi, et minu ja A-M-i armsasse toakesse natuke staffi osta. Viimastel päevadel tundubki, et kuigi mk koormus ei ole üldsegi suur, jääb ikkagi ajast puudu. Tegelikult ma tean, et see on ainult tundumine. Minus endas on asi. Aga pole hullu. Selle asja ajame korda. Muusikat on ülitore õppida. Eriti vahva on koos teha. Näiteks klaveri- ja kammeransamblikesed. Ja muidugi kõik ülejäänud tunnid: eriala; solf ja harmoonia, millest ma tahan natukenegi rohkem mõigata, selleks peab harjutama; muusikalugu, muusikalised vormid, kontsertmeister, impro, pianismi ajalugu. Ojaa.
Aeg kaob käest, teda ei tohi lasta, kuid ta läheb ikkagi. Tuleb osata teda kasutada. Loen oma vanu vihikutekste, kunagi peaks mõned siia ka ümber trükkima. Nad on nii armsalt kurvad. Unistavad. Huvitav, mis TDL-is tehakse. Peaks külastama? Seosetu jutu tuju tuli. Tegelikult jäin ma oma elu üldmuljetamisega pooleli.. Tabikas käin nädalavahetusel nagu eelmine aastagi. Häbi, et nii harva jõuan. Või peaks juba hakkama leppima tõsiasjaga, et talveelu on linnas? Mis veel? Vastik, et sügis on. Mulle ei meeldi pimedus. Langevad värvilised lehed jällegi meeldivad, värske sügisõhk ja õunad ja ploomid meeldivad. Aga see kõik on kuidagi nii kurb. Mõttes on ikka kevad, suvi. Nagu kirjutas hr. Jüssi oma "Jäälõhkujas" maiööst, mis on ainult ükskord ja mida tuleb nii kaua, nii kaua jälle oodata. Ainult hetk ja teda enam polegi. Ometi on ta kõige parem, mida üldse võib tahta. Justkui kõige parem uni, millest on kohutavalt kahju ärgata. Müstika. Kuigi ega praegusel aastaajal tegelikult ju viga pole, ootan ma ikka ja alati kevadet, just mai- ja juunikuud. Sain oma igatsuse nüüd südamelt ära.
Me käisime A-M-iga vahepeal kinos. "The Proposal". Nii hea on, kui sul ei tule kordagi mõttesse kinos kella vaadata. See on näitaja. :D Ja ma ei saa mainimata jätta, et kinos lõhnab väga hästi. L ja T sügisesed sünnipäevad on peetud. Kõike muud ka. Ahjaa. Jälle üks igatsus trügib vahele. Igatsen mk vana maja, mida praegu restaureeritakse. Praegu elutseme endises sünnitusmajas.Ja ei teagi, kunas tagasi saame koju. Tädi H. ei tööta enam mk-s, millest on väga kahju. Vähe on selliseid inimesi nagu tema. Üldsegi pole kõik nii nagu varem. Parimad pianistid läksid ära Tallinna. Esmakursuslased on naljakalt teistsugused. Või mulle ainult tundub? Uued inimesed õpivad ainult 3 aastakest mk-s. Huhh. Õnneks mina mitte. Ma ei kujuta ette, kui kokku surutud kõik see materjal peab olema. Jube. Igatsus vanade aegade järele, mis ei olegi tegelikult nii vanad. Uued vanad.

Loodus on praegu nii ilus. Ainus jama, et mul pole fotokat kaasas olnud. Aga raudselt kui järgmine nädal võtan, on ilm juba kole.. Kuigi loota ju võib ,et mitte. Ma olen väss. Ja külm on. "Kristiina see keskmine" on teemas. Cosmose Vienreiz on väga hea laul.

Aitab vast nüüd.?

2009-08-10T14:41:00.001+03:00

Maailm on ikka väga-väga väike. Lausa pisitillukene. Andeks, et Norrasest pole kriblanud. Praegu on teisi tegemisi. Aga küll jõuab.

Suvi, palun jää veel viivuks. . .

Norra - 9. - 20. juuli 2009

2009-07-31T23:55:00.018+03:00

2 nädalat Norrat oli võimas. Ja vahva. Kuigi suht palju sadas vihma ja kotid olid rasked. Need asjad ei omanud tegelikult mingit tähtsust, sest seltskond oli tore. Tuletan meelde nii palju kui saan. :)

9. juuli varahommikul asusime Tartust kümnekesi teele. Plaanis oli kotid lennujaama viia ja päev Jurmala veepargis veeta. Eelmisel päeval olin suhteliselt hilja magama saanud ja sellepärast ka vist tõik, et olin ühe tähtsama asja, sinise ilvese jope, maha unustanud. Aga polnud hullu. T. käskis mul Valgas maha tulla ja L. oli valmis jope mulle sinna ära tooma. Niisiis pidin mina hoopis rongiga Riiga sõitma. Olin algul muidugi kurb ja vihane, et reis nii algas, aga see läks varsti üle. Kallistasin L-i. Ja asusingi Riia poole teele. Magasin suhteliselt palju ja ei mõelnud sellele(loe: katsusin mitte mõelda sellele), mida reisikaaslased parajasti teevad.13.45 olin Läti pealinnas. Harjutasin siis veidi kotiga käimist ja otsisin, kust läheb buss nr. 22, millega lennujaama pidin saama. (Lennujaam asub kesklinnast u. 15 km). Ja rääkisin vahepeal telefoniga, küsisin nõu jne.

Kõik läks õnnelikult, jõudsin ilusti lennujaama kohale. Ainult liiga vara, aga sellest polnud hullu. Tegin check in'i ja andsin koti ära ning asusin huvitava kohaga tutvuma. Ja infi koguma, kust lennuk väljub, so on. Ilm oli suhteliselt jama, aga vihma ka ei sadanud, nii et polnud hullu. Nii naljakas on sellistes kohtades inimesi vaadata, ikka igasuguseid tüüpe on olemas. Vahetasin jälle smsse ja suhtlesin. Aeg ei läinud ülikiiresti, aga ei veninud ka. Umbes veerand kuus saabusid teised. Nad vist olid õnnelikud, et ma ikka elus olin. Ja mina olin uhke, et kõigega üksi hakkama sain. Varsti käisime turvakontrollist läbi ja vist oli see värav nr. 11 kuhu juurde me ootama läksime. Tuli välja, et mina olin kogu grupist ainuke ja viimane, kes polnud lennukiga elu sees lennanud. Tundsin ennast natuke veidralt. Aga jällegi, polnud hullu. Varsti tehti värav lahti, näitasime ette oma dokumendid ja piletid. Lennuki peale tuli sõita bussiga, mis oli väga-väga rahvast täis. Ja kaua pidi ootama, kuni ta lennuki juures lõpuks uksed lahti tegi. Igatahes, vahva oli esimest korda lennuki trepist üles ronida. Minu koht pidi olema teistest eemal, aga õnneks oli tagapool nende juures vabu kohti ja ma sain ikkagi seltskonnas olla. Jipiii! =) Lendamine oli väga elamuslik. Samuti nagu stjuradessid, kes vahvasti ette näitasid, kuidas tuleb ohtlikus olukorras käituda. Kõige toredam lendamise juures on vist see hetk, kui lennuk õhku tõuseb ja jõnksud kehast läbi käivad. Ja muidugi on tore ka aknast välja ja alla vaadata. Eriti kui sinu all paistavad lumised mäetipud, nagu meie neid nägime, kui kohale jõudma hakkasime. Sõit Riiast Alesundi ei kestnud palju, u. 1, 5 tundi. Kui sedagi. Naljakas. Niisiis. Astusime lennukilt maha ja asusime lindi juurde oma kotte ootama. Läks enam-vähem hästi. Kõigi kotid olid olemas. Ainult M. ja O. matid olid kadunud. M. oma saime kätte, O. matt läkski kaduma. :( Igal juhul, varsti olime me maksitaksos.

Juht oli väga sõbralik, mõistev ja vastas kõikidele meie küsimustele. Ja ilm oli tol õhtul täitsa kena. (ilmaennustus oli enne matka masendav - kogu aeg lubas sadada). Saime aknast välja vaadata ja esimesi Norra muljeid endasse koguda. :) Hetke pärast olime juba praamil. Lennujaam asub saare peal ja linna saamiseks tuleb vesi ületada. Läksime üles reelingu äärde, kus oli kohutavalt vali tuul. Ma arvan, ta oleks pikali puhunud küll, kui ma tahtejõuga poleks ennast püsti hoidnud. Huvitav kogemus sellegi poolest. Pärast seda tegi taksojuht meile linna peal tiiru ja viis kämpingusse, kus ööbima pidime. Enne lahkumist ta näitas veel, kus ta elab, kaljude vahel..

Esimene asi, mis me kämpas tegime oli vist küll söömine kivide peal ja alles siis panime telgid üles. Hea asi, mida kohe märkasime oli see, et nii kõrgel pole sääski. Juhhei. Noh, aga selle eest oli suhteliselt külm. Kuigi oli juba õhtu ja Norra kell tund aega meie omast taga, läksime jalutama. Mööda mere äärt. Ja leidsime mustikaid. Kolasime üsna kaua ja jutustasime, pildistasime, kuni tuli väsimus ja kõmpisime tagasi "koju". Esimesel õhtul magasid poisid ja tüdrukud eraldi, ehk siis 4+3 variant. Panin endale kõik riided selga, mis aga sain ja mis kaasas olid. Ehk siis oma kaks kampsunit, üks fliis ja t-särk. Ning peale võtsin pleedi. Oli suhteliselt soe öö. Ei kurda.

Hommikul panime laagri u. 1, 5 tunniga kokku. Muidugi oli ilm juba vihmane nagu ennustuse järgi pidigi olema. Kõndisime oma kottidega bussijaama, kus pidi olema pakihoid. Tegelikult olid seal sellised pealtnäha üsna pisikesed kapikesed, kuhu saab oma varanduse panna. Üks kapp maksis vist 20 nokki. Surusime kotid nii tihedasti, kui saime, kappidesse ja hakkasime arutama, kes kuhu läheb. Nimelt oli vaja poest ära tuua tellitud priimuse gaas ning peale selle tuli hankida Norra matkaonnide default võti, et kui ilm väga hulluks läheb, oleks kuhu minna. Jagasime inimesed ära ja asusime teele. Peab ütlema, et A. on armas linnake, isegi vihmaga. Tore oli 3, 5 km akvaariumiparki jalutada. Pargis nägime pingviine ja absol. igasuguseid kalu. Varieerus suurus ja värv ja mis kõik veel ning teisi veeelukaid. Mereroosid ja karbid olid omapärased. Vaatasime ka, kuidas akvalangist ühes suures akvaariumis kalu toitis. Kuna kella kolme paiku läks buss Geirangerisse, siis hakkasime u. 2 paiku tagasi astuma. Käisime veel poest läbi ja ostsime veidi süüa. A. bussijaam oli hästi pisike, kuid hubane. Isutsime kõik kõrgete toolidega laua juurde ning hakkasime sööma. L.sõi halvaad piimaga. Magus värk ütleks selle peale. :) Siis selgus, et bussijaamas on veel teisigi eestlasi. Kaks neidist, kes Norras lausa elasid ja töötasid. Jep, maailm on väike. Bussis ma vist enamuse ajast magasin. Teised ka. Väsimus oli juba peal. Vahepeal vaatasin muidugi aknast ka välja, järjest ilusamaks läks kõik. Sõitsime läbi kaljudesse ehitatud tunnelite. Jälle minu jaoks uus asi.

Geirangeris oli meil praami väljumiseni veidi aega. Käisime ühte koske vaatamas. Oli teine ikka päris sinise veega. Jalutasime sutsu. Hehhee, ma vist ütlesin Norras päris tihti sutsu või suts iga asja juures. Nii toidu tegemise kui ka ilma ja kõige muu kohta. :D Nujah. Enne praami tuli T-l meelde, et ta oli söögikoti bussi unustanud. Õnneks ei olnud seal ka väga palju kraami, aga ikkagi kahju. :( Nuga jäi ka sinna. Aga poistel ja M-il olid ka noad olemas, nii, et uut ei tulnud osta.

Mööda Geirangeri fjordi sõita oli lummav, kuigi ilm oli pilvealune. Aga me ei lasknud end sellest morjendada. See kooslus, roheline vesi, teravad kaljud, igal pool vesi langemas, vahepeal ka mõned pisikesed majad kuskil vahel toimis väga hästi. Nägime ära seitse õde, seitse järjest langevat koske. Ning ühe kalju, milles oli väga näo moodi kujutis. Jõudsime kohale, tegime suure trolliga mõned pildikesed ja siis tuli vastu takso, kes pidi meid üles 1200 m kõrgusele ööbima viima. Sõitsime mööda serpentiine ja T. ütles, et targemad on vist ikkagi need, kes allpool magama heidavad, aga takso oli juba tellitud.

Varsti jõudsime üles ühe mägihotelli ja järve juurde, kus pidigi meie laagripaik olema. Ilm oli suhteliselt udune ja tänu kõrgusele ka suht külm. Läksime sooja hotelli sisse ja küsisime, kas neil tube on. Eip, kõik olid täis. Siis ütlesime retseptsiooni tüdrukule, et kavatseme telkida järve ääres. "Yeaaaaaaah", küsis tema küllalt jahmatanud intonatsiooniga. :D Aga noh, me teadvustasime endile, et tulime ikkagi matkama. Algul mõtlesin, kas panna matkasaapad jalga või mitte. Hea siiski, et ma seda tegin, sest seal kuhu läksime, oli suhteliselt vesine. Ja kivine. Hetkeks tundus mulle, et sellist kohta ei saa olemas olla. Aga reaalsus oli ikkagi tugevam. Otsisime sobivat ja veidigi kuivemat laagripaika, mille lõpuks ilma väga suure vaevata leidsime. Jah. Vee ja kividega tuli harjuda. Sest neid kaht asja on Norramaal meeletutes kogustes. Igal juhul panime käbelt telgid üles ja siis hakkas toimkond süüa tegema. Vist oli söögiks riis kui ma õigesti mäletan. Aga siin võin küll eksida. Ja muidugi tegime teed, et sooja saada. Laulsime ka. Tuljakut ja mesipuud. Mõnus.

Otsisin üks hetk oma kotist, mille olin suurele kivile jätnud, villaseid sokke. Vaatasin kõrvale ja mõtlesin, et oh kaljupragu, ei tahaks küll, et sinna minu asjadest midagi kukuks. Aga loomulikult otsustasid mu sokid just vastupidi käituda. Ja sinna KUKKUDA. Haahaaa. Nalja kui palju. Kuigi tegelikult polnud ju naljakas. T. käskis mul hotelli minna ja sealt midagi küsida, millega õngitseda saab. Õnneks polnud seda vaja. Otsustasin telgivaia ja nööri kasuks. Ja saime kätte ka. :) Ja siis läksime kunagi ära magama ka. Panime paika, et L., O., M., ja mina magame ühes ning M., M., ja T. teises. T., V., ja väike K. kolmandas. Nii jäi kuni matka lõpuni välja.

Hommikul olid toimkonnas M-id. :) Söögiks tatrahelbed. :P Ilm oli ka nati parem, kuskilt kumas isegi päikest. Ja loomulikult õnnestus M-il järgmine asi kaljuprakku kukutada. Nimelt fotokas. Nalja kui palju. Õnneks saadi seegi tervena kätte. Läksime tagasi hotelli juurde. Käisime end jälle hotellis soojendamas ja asusime bussi ootama. Sain väga ilusad pildid tollel hommikul. Ja postkaardid ostsin ka tol hommikul hotellikesest. Väike K., kes kogub mängukaarte, sai järjekordsed Norra kaardid.

Sõitsime hästi natukene ühe bussiga ning siis pidime ümber istuma. Panime kotid alla ning mängisin natuke aega K-ga linnade põletamist. Siis tikkus uni jälle ligi. Muidugi pidi ikka aknast ka vahepeal välja vaatama. :) Lõpuks jõudsime turismikeskusesse Lommi, kus meil oli aega kella neljani. Kotid võisime jätta sinna samasse turismipunkti. Läksime poodi, ostsin šokolaadi ja küpsiseid ning jääteed, mis ei olnud odavad, aga millest tundsin puudust. Ka teised täiendasid söögivarusid. Siis läksime ühe hästi armsa pagariäri juurde, kust tuli ülihead lõhna. Ostsime kaks suurt leiba. Mina ja M. ostsime veel kaks šokolaadi saia. :P Ja peale seda tuli muidugi jälle sööming. Juust, vorst, leib(valge), nussa, joogid. Ma ei mäleta, mis kõik veel. Ahjaa. M. ostis poest ühe küllaltki imeliku maitsega vedeliku. Oli märjuke selline magus ja mõru. Muidugi tuli pärast välja, et see oli mahlakontsentraat. Naer. Käisime puukirikut vaatamas. Osad läksid sisse ka raha eest. Mina aga läksin neljase seltskonnaga tagasi turismikasse. Seal otsustasid tüdrukud, et võiks pea ära pesta. Mina mõtlesin sama. Ja mis mõeldud, see tehtud ka. Hiljem käisime veel kivi ja kivimite muuseumis, milles oli päris palju vaadata. Siis istusime natuke murul ja vaatasime Norra muusikuid. Lommis panin postkaardi ka kodu poole teele. :) Ja muidugi teised ka.

Kell neli läksime järgmise bussi peale, kus olime ainsad sõitjad. Sõitsime jälle mööda käänulist ja kitsast teed. Sel päeval oli toimunud Galdhoppigeni otsa ronimise võistlus: kes saab kiiremini mäe otsa. Sellepärast sõitiski meile suht palju igasuguseid liiklejaid vastu. Peatusime suht tihti, et oleks ohutu mööda saada. Ja sõitsime lühikest teed üsna kaua. Esimese asjana nägime Spiterstulenis põhjapõtra. Vahva. Lõpuks olime jõudnud matka alguspunkti.

Aga nüüd on nii, et täna ma rohkem kirjutada ei jõua, sest kell on palju. Niisiis, to be continued:)

Mu vana koolike. . .

2009-07-31T23:50:00.004+03:00

Nojah, kui ma nüüd ütlen, mida ma parjasti teen, siis vb hakkab mõni naerma. Aga mida ma ikka varjan. Ma vaatan TDL-i kodukalt õpetajate pilte. Suht uuenenud on ikka mõned. Mingi seletamatu kurbus puges korraks hinge. Selle kooli kõige kallim vara on õpetajad. Ma ei väsi vist seda kordamast. On palju noori pedagooge, aga ka vanemaid ja oma ala professionaale. Mhmmh. Mõni hetk tagasi selgus ka, et ma ei saa enam sisevõrkku sisse, millest on kahju. Sest see oli mul alati kindel koht, kus ma alati viitsisin käia. Nuuks. Õnneks on mul uurimistöö endal arvutis alles, aga kirjandeid ja esseesid ning muid materjale oleks mõnikord vast ikka tahtnud lugeda. . .

Ma olen ajataju kaotanud. Juba 21. juulil jõudsin Norra reisilt koju. Nüüd on juba 31. kuupäev. Aah, kuidas ei taha, et suvi läbi saab. Nii mõnus on olla õhukeselt riides, ujuda, marju süüa, pruun olla. Kes tahaks talve? Me not. See selleks. Järgmine postitus tuleb Norra kohta.

Anne-Maile :)

2009-07-31T21:46:00.002+03:00

Lõpuks sain Norra pildid üles laetud. Loodan, et sa väga ei pahanda, et nii kaua läks :$.

Siin nad on: www.fotki.com/tiina-/norra-2009

2009-06-29T22:35:00.002+03:00

Ma lubasin nüüd iga päev midagi kirjutada. Noh, kui mitte siia, siis paberile küll... ja hiljem siia! Juunikuu on kõige kiirem kuu aastas, ilma naljata. Aga kõige parem kuu igal juhul ka.

2009-06-07T02:51:00.001+03:00

Öösiti on nii hea Klassikat kuulata!!! Kell on 2.52 ja väljas on VALGE!!

Ojake

2009-05-30T22:15:00.006+03:00

Kõrges kerges kevadõhus

hea on Sul ja Mul

Mängisin täna selle laulu saadet ja kuidagi ei saanud lõpetada..

Kas ta pole mitte tuus? :)

Tervitus!

2009-05-24T19:06:00.006+03:00

Minu elu on praegu magus. Kui seda nii võib nimetada. Harjutan, puhkan, loen, õpin, harjutan. :) Eile oli vanaema sünnipäev. Sai vahvalt peetud. Kullerkupud, nurmenukud, sirelid, õunapuud, piibelehed - kõik õitsevad praegu. Mu kõige lemmikum aeg aastas. Kõige nõiduslikum, ilusam aeg. Ja muidugi kõige lühem :(. Käisin eile õhtul maikellukesi korjamas. Kuigi kummikud olid jalas, sain metsas parajalt märjaks, sest vihma oli just sadanud. Aga asi tasus ennast ära, tulin lõhnava kimbuga tagasi. Matuga on jube tore metsas käia, tuleb teine sinuga igale poole kaasa ja ei karda vett ega midagi.

Igav mul ei ole olnud. Jäneserada on lõpuni kõnnitud, Meenikunno rabas käidud ja A-M-ga käisime reedel kindos "Ingleid ja deemoneid" vaatamas:P, mis tuletab mulle meelde, et peaks prantsuse keelega tegelema ja mitte aega raiskama. Sest varsti-varsti on eksam. Mhmmmh. Aga homme on klaverdajatel riigieksam. Seda peab kuulama ja nägema!

Eurovisiooooon!

2009-05-15T14:45:00.002+03:00

Head laulud ei ole veel maailmast kadunud!

Eesti, Norra, Island ;)

2009-04-24T22:31:00.001+03:00

Ma olen Vapper Vipper!!! ;)

Eksaminandi Esimene Eksam. .

2009-04-24T22:10:00.004+03:00

Raske on kirjeldada neid tundeid, mis mu sees praegu valitsevad. See on segu ootusest, ärevusest, kärsitusest. Tunded ja emotsioonid ei taha minu sisse enam ära mahtuda. Tahaksin lennata, juustes tuult tunda, kuhugi kõrgele ronida ja sealt alla vaadata. Peaaegu, et võimatu on olla.Võiksin seda vist isegi unenäo tundeks nimetada. Reaalsus, kus sa oled? Ahjaaa, küll sa homme tuled.

Heeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeei.

Homme!

Päike!

2009-04-22T18:38:00.014+03:00

Ilus ilm mõjub inimesele ikka väga positiivselt. Tekib tahtmine kõike teha, igale poole jõuda ja mitte ei ole vingumise tuju. (No vähemalt mitte väga.)

Mul olid täna heliredelid, milles ma enda meelest täiega läbi kukkusin. Aga vähemalt närvi polnud üldse. Ausalt öeldes oli harjutamisest asi kaugel. Ja tegelikult peaks ikka arvestuseks süstemaatiliselt harjutama. Aga sel kevadel on kuidagi eriti raske ennast sundida. Mingil hetkel mõtled küll, et oh, päris tore on ju vaeva näha ja tunda, kuidas sõrmed klahvidega sõbraks saavad, aga selle joone peale on paganama keeruline saada. Või ma mõtlen jälle üle? Mis asi sellega küll on.. Igatahes, ma nutsin ja nutsin..ja nutsin, et kuidas ma võisin täna heliredelid teha, oleksin pidanud veel harjutama ja tegin margi maha ja kõike muud. Ja siis tuli T. ja ütles, et ei olnud hullu midagi ja nad panid hindeks nelja. Kuigi ma ise tundsin küll, et asi oli ikka päris hull. :S Õnneks on see vähemalt kaelast ära. Sellegi poolest tuleb nüüd ennast kätte võtta. Ja mitte olla minnalaskev. Ja halav jänes. Nagu mulle öeldi. :)

Siis saime A-M-ga kokku. Sattusime ühel ajal linnas olema. Ostsime jäätist ja läksime šokolaaditoole vallutama. Pean siinkohal märkima, et Musi jäätis on hea! Nii, ja siis tuli üks pisike varblane A-M-i käest jäätise vahvlit nõudma. Oli hästi õnnelik, kui kõhu täis sai. Vähemalt mulle tundus nii. Kõik on õnnelikud, kui kõht täis on:D. Igatahes oli see tänase päeva heategu. Siis me külastasime kolme kangapoodi, et mulle lõpukleidi riiet leida. Aga selle üle, mille ma siis lõpuks valin, pean ikka järele mõtlema. Käisime Riia tn. antikvariaatides ka. Mõnusad kohad. Tegin oma ammuse mõtte teoks ja ostsin "T ja õ" viimase osa. Tubli! Pärast seda aga oli kohustuslik Toomemäel ära käia. Ja kiikuma minna! Ootasime päris pikalt, et kaks tüdrukut kiikumise lõpetaksid. Rääkisime juttu ja ootasime. Siis meil sai kõrini ja läksime teisele poole, kus oli üks kiik vaba. :) Tegime vahel päikesele silma, rääkisime eksamitest ja kõigest muust huvitavast. Igal juhul oli meil vahva! Lihtsalt olla on kõige parem.

2009-04-21T17:22:00.000+03:00

Hommikul unustasin laupäevase kirjandi korraks täiesti ära. Ja endalegi üllatuseks ei ole hirm ka enam nii suur(kui selle kohta üldse saab nii öelda). Tegelikult ma ootan juba põnevusega tänavusi teemasid ja loodan, et saan kirjutada endale südamelähedasest. Ehk siis, ma ei muretse. :)
Täna oli aktusekene. Üldiselt oli vahva. Lapsesuu ja vitamiinid. (h) Ja targad mõtted meile kaasa.
Erialasesse, kohe!

17. aprill

2009-04-17T23:12:00.000+03:00

Raske uskuda, et kõik on nii lähedal. Alati on tundunud, et aega on. Aga nüüd on aeg otsas. Kohe algabki kõik pihta. Vanamoodi, ent siiski uus, teistmoodi. Vana ja uus koos. Ma olen kahtleja, oma mõtetes ja endas. Ja ülemõtleja. Negatiivsed mõtted tuleb ära ajada. Kellele neid vaja on. /Selleks, et keskenduda, ei tohi üle mõelda./

Nii imelik, ent ometi huvitav oli täna mk-s olla. Tühjus ja vaikus, mitte kedagi pole. Kõik on reedel ära. Ei ole paanilisi harjutajaid, keegi ei otsi klassi ning nurga tagant ei kosta äkilist naerupahvakut. Hoopis teistmoodi hakkad nägema neid pisikesi detaile, mis sinu ümber on. Olgu selleks või teadetahvel või klassideraamat või täiesti sassis aknalaud, kuhu oma salli ja kindad kiirustades paned. Inimesed on need, kes panevad koha elama. Aga ometi on tore mõnikord tunnistajaks olla , mismoodi hakavad asjad elama kui inimesi pole. Kui pole siblimist-sagimist, helisid, küsimusi, vastuseid. Nii on aega vaadata.

E. Grieg - prelüüd Holbergi süidist

2009-04-14T21:35:00.000+03:00

Sattusin kogemata siia. :) L. mängib "Isad ja pojad" saadet. Paneb kaasa elama. Aga K-A Sumera kontsert oli lahe. Ja eriti see, kui palju lilli ta sai. Nüüd peaks sööma minema, ja õppima ja harjutama ja. . .
Kas ma kavatsen "Swanni armastust" lugeda?!
Ma olen naljakas.

Ja ma ei kirjuta, ei kirjuta, ei kirjuta...

2009-04-10T22:31:00.000+03:00

Naljakas on see, et võin päris pikalt arvutis tühja vahtida. Sõna tõsises tähenduses tegelen jõllitamise ja aja viitmisega. Nii kaua, kuni endal hakkab juba imelik. Jep, jep, ma olen tubli. Aga tegelikult võiks ju oma laiskusest jagu saada küll või mis?

Me vaatasime eile Maryga Garfieldi multikaid juutuubist, mõnusalt lõõgastav ja naljakas. Ja täna hommikul lesisin poole üheni voodis - televusserist näidati Sabatähte ja Oliver Twisti. Ma ei väsi kordamast, kuidas ma armastan Muumiorgu ja kõiki, kes seal elavad. Oeh. Kui saaks, siis ma kolikski Muumiorgu. Vähemalt natukeseks. Alati kui mul on paha või kurb või väsinud olla, siis võtan sahtlist kasseti Tõnu Aava loetud Muumioru lugudega. Rahustab. Ja tuju läheb paremaks. Hea, et on olemas midagi sellist.

Aga Tabikas on ka tore. Ja vanaema pool. Just eelmine nv käisime ja pildistasime, sest oli ülimõnus kevadine ilm. Tõin pajutibusid ja kaseoksi koju. Selle kevade esimest liblikat nägin ka, sattus teine kirju olema. Ehk siis on ka kirjut suve oodata... : )

Täna ma põhimõtteliselt logelesin, õigemini, mängisin mõne tunni klaverit ka. Hehhee. Ges-duuri lühikesi arpedžosid ikka viisteist minutit järjest ei mängiks ju x). Aga tuleb sedagi ette. Ja kasuks igal juhul.

. . .

Eksamitest ehk kirjandist

Ma räägin juba mõnda aega kõigile, kuidas ma kirjandit kardan etc. Ja siis inimesed rahustavad mind, et kui ma südamest kirjutan ja lihtsalt endast parima annan, küll siis läheb kõik hästi. Ja muidugi, nii see täpselt ju ongi. Aga mul on mingi imelik kramp sees, millest tahaks lahti saada. Ma ei taha üle mõelda või teha ega midagi. Tahan lihtsalt olla mina ise. Aga see polegi tegelikult nii kerge. Ikkagi ma leian, et oleks suur abi, kui eesti keele tunnid oleksid veel reaalselt olemas. Vähemalt mulle. Pingutada tuleb ju lõpuni ja õpetaja nõust ja jõust ma siinkohal ära ei ütleks. Igal juhul on kõige tähtsam, et mul on usk endasse. Oh oleks see kõik juba läbi. Siis saaks rahulikult hakata kõiki häid raamatuid lugema, mis juba ammu ootavad ja mitte kunagi enam ei peaks põdema, vaid saaks vaba olla. Kõiges.

Nostalgia

2009-02-14T23:41:00.000+02:00

ehk igatsus vanade aegade järele. Arvasin, et see aeg, mil ma ainult mälestuste najal elasin, on nüüd läbi. Nojah, omamoodi just nii ju ongi. Aga ikkagi. Arvutis vanades kaustades sorides leian ikka nii palju armsat, mis on pärit aastast 2006. Praegugi võtsin oma kõige parema muusika kausta lahti, ja mis ma leian: Rebecca- You raise me up, palju head Tori Amost, TATU- Gomenasai, Dulce Pontes- Cancao Do Mar, Vanilla Ninja- Battlefield, Bratya grym. Isegi Brad Mehldau on seal olemas. Hea, eksju? :) Siit tuleb teha järeldus, et kui vaja on tuju tõsta, siis tuleb "2006" muusikat kuulata ja veidi ajas rännata.

Minu nimi on praegu jälle Laiskus või midagi sinna ligilähedale. Tänane päev möödus igatahes ahju ja pliiti küttes ning lugedes, selg vastu sooja ahju. Mu lemmiktegevus nädalavahetuseti on nähtavasti mitte midagi teha. Lihtsalt nii omadega otsas olen nädalast ja kodus põhimõtteliselt kogun jõudu, et uus nädal ette võtta. Tunde jääb küll aina vähemaks, aga muusikakoolis see eest on uued ained. Eelmisel nädalal sai konkurss, mille nimel kaua pingutatud, läbi. Mul läks päris hästi ja arvan, et võin endaga rahul olla. Ainult, et pean end nüüd sundima distsipliini hoidma, et uute nootidega sõbraks saada ja kevade kava ära õppida.

Reedel kirjutasin siis proovikirjandit. Naljakas, et ma sinna üldse jõudsin. Neljapäeva õhtul suutsin jää peal kukkuda ja oma käe valusasti ära põrutada. Traumapunktist jõudsin tagasi umbes kell 23. 30. Sidusin käe kinni ja lubas ikka kirjutada küll. Valisin teema, millest vist keegi poleks uskunud, et ma kirjutan: "Vägivallavaba maailm - ainult unistus?". Poleks arvanud, et teemavalik osutub nii keerukaks. Mõtlesin ja mõtlesin, et mis teema juures mida kirjutada ja siis lõpuks leidsin, et just sel teemal on mul ideid kõige rohkem. 25. aprillil tahaksin kindlasti kirjutada muusikast, kunstist, kirjandusest, elust, inimsuhetest - sellest, mis on mulle südamelähedane. Õnneks on veel veidi aega.

Mérimée "Carmen" on hea.

Kell on 00.20.

Head ööd :*

Talvemuinasjutt ehk matkake. ;)

2009-01-11T17:03:00.000+02:00

Teisest kuni neljanda jaanuarini ehk siis vaheaja viimased päevad viibisin Lõuna-Eestis. Käisime muusikakooli seltskonnaga matkal. Kolm päeva müttasime seljakottidega mitte just eriti siledal maastikul, jõime aeg-ajalt kuuma teed ja puhkasime jalgu. Ronisime üles mägedele ja veetsime lõbusaid õhtuid.

Õhtul enne sõitu olin kuidagi uimane, kotigi pakkis vist rohkem ema, kui mina:$. Õnneks sain ma siiski hommikul õige bussi peale ning õigel ajal Tartusse ka. Seal tekkis natuke aega ning käisin kaupsis ja ostsin veel mõned vajalikud asjad. Bussijaama jõudes olid T., T., V. ja K. juba kohal ning soovitasid mul bussipileti osta. See sai tehtud. Nüüd jäi üle M.-i oodata. Tema ka jõudis ning lõpuks olime kõik õnnelikult bussi peal. Imelik küll, et ma seda ütlen, aga 1 tund ja 15 minutit on ikkagi väga lühike aeg. Naersime M.-ga muudkui ega pannud tähelegi, et oleme juba Võrus. M. tahtis Võrus pileteid Vastse-Liinasse osta. Selle peale kohkus T. ikka väga ära ja küsis, et kas M. pigem Moskvasse ei taha sõita:D. Siis käisid mõned meist veel asutusest läbi ning Rõuge buss sõitiski ette. Küsisin bussijuhilt Rõugesse kaks piletit ning tema ütles hinna: "katskümmenkats" :). Mul oli täpne raha ning ulatasin selle talle.

Rõuges bussist maha astudes olime kõik lummatud. Päike säras ülieredalt ning tegi igast lumehelbest omette kunstiteose. Puude okstelt langes tasaselt lund, nii et tundus nagu pidevalt sajaks teemantliiva. Lumi krudises jalge all ning külm näpistas päris toredasti ninaotsa. Kus me oleme? Kas tõesti muinasjutus? Muidugi, fotokad kohe välja ja pil-dis-ta-ma.

Möödusime Rõuge kirikust. Varsti tuli meile vastu J., kelle vanaisa majakeses me teisel päeval ööbisime. Vahva tüüp. Ta oli hommikul 16 kilomeetrit sealt samast majakese juurest meie juurde vantsinud. Ütles, et oli kindad kuhugi kaotanud ning siis endale külma eest kaitseks ühe pajakinda ja ühe töökinda otsinud. Ta algul ei tahtnud, aga lõpuks võttis siiski ühe minu varukinda. Ronisime vahepeal Ööbikuoru vaatetorni otsa. Ja siis kiikuma! Mina muidugi mitte. Ma kardan neid suuri kiike, sest ükskord olen sealt juba maha lennanud, suure hooga. Kinnitasime infotahvlite juures kuuma tee, võileibade ja šoksiga keha ning hakkasime vantsima. Astumist oli küllaga ja vahepeal tundsin, et mu nägu muutub suures külmast juba kuumaks, aga õnneks polnud ka väga hullu. Vahepeal otsisime lühemaid metsateid, kuid tuli välja, et kergem on ikkagi tavapäraseid teid mööda kõndida. Ikka mäest üles ja alla, nii jõudsime lõpuks Haanjasse, kust ei olnudki enam palju minna Vällamäe metsamajakeseni, mis oli meile öömajaks. Aga seal oli külm. Panime asjad ära ning otsustasime, et üks seltskond läheb veel õhtul Vällamäge vallutama ning T., V. ja K. jäävad kodu hoidma, süüa ja tuld tegema.

Niisiis, Vällamägi! Juba suhteliselt pime oli, kui me mäekese poole tee ette võtsime. Ja päeval olin muidugi suure osa oma jõust juba ära kulutanud ning olin üsna väsinud. Ometi olen rahul, et selle retke veel õhtul ette võtsin. J. näitas meile natuke lühemat teed ja varsti hakkasimegi mäe jalamilt ronima. Üsna järsk oli, peab ütlema. Abiks olid meil köied, paar kohta olid veidi raskemad, aga üldiselt, vahva ronimine. Tippu jõudnud, istusime väsinuna maha, 2 tüdrukut ühele poole ning 2 poissi teisele poole. Umbes 2 minutit olime täitsa tasa. Siis hakkasime ümisema. Vaatasin natuke talvist taevast ning siis võtsime vastu otsuse hakata tagasi minema.

Selleks ajaks, kui tagasi jõudsime, oli "kodus" juba üsna soe, kuigi need, kes mäel ei käinud, seda ei arvanud. Istusin tule juurde ja hakkasin end soojendama. Varsti sai söök ka valmis [(riis lihakonserviga:)] ning võisime oma toidunõud välja otsida. Üldiselt, ma olin väsinud. Ja ei viitsinud lillegi liigutada. Õhtu poole ühines meiega Mari, kes oli tahtnud päeval klaverit harjutada. Tegelikult väga ei mäletagi, kuidas kõik edasi läks. Õhtu poole oli juba täitsa hea ja soe olla. Anekdootide õhtu kujunes meil sellest, nii et parandasime naeruga tervist. Laulsime ka, nagu matkal tule ääres kohane. Teised viitsisid veel õhtul välja tantsimist õppima minna. Mina jäin tuppa ja tegin endale uneaseme ära. Minu üleval oli K. end sisse seadnud. Siis me natuke mängisime veel ja rääkisime juttu.

Peab ütlema, et tol ööl ma eriti magada ei saanud. Esiteks oli küljealune kõva ja teiseks hakkasid mul ikkagi varbad külmetama, kuigi topeltsokid olid jalas. Ja muidugi tuli kustus ka kohe varsti ära, kui kõik oli vaikseks jäänud. Liigutama hakkasime umbes 8 paiku. Nüüd oli teiste kord Vällamäele minna ning meie pidime süüa tegema. Kõhutäiteks oli seekord kaerahelbepuder, mis kõigile väga maitses ning matkaüllatus, mõnus koogike. Pärast söömist võis juba uuesti matkamisele mõelda. Väike koristus veel ning asusime jälle teele.

Haanjas käisime veel poest läbi ning siis võtsime ette Munamäe külastuse. Esimest korda elus vaatasin Munamäe tornist avanevat talvist vaadet. See oli võimas. Meeletult ilus. Tegelikult on seal muidugi kogu aeg ilus. :) Sel päeval tegime igasuguseid huvitavaid metsateid ja natuke raskemat maastikku, kohe päris põnev oli. Õhtune päikeseloojang enne J.-i juurde Suhkale jõudmist oli selle matka üks pärle. Aga kui võrratu oli J. pool. Meile kõigile jätkus seal parajalt ruumi. Kõigepealt väike puhkus ning siis võeti jälle tantsud ette, J. oli pillimeheks, T. mängis vahepeal suupilli ka. Meile K.-ga kujunes sellest õhtust aga hoopis joonistamise õhtu. Ma ei teagi, mis me kõik valmis joonistasime: Harry ja Snape' i ja kõõrdi vaatava öökulli M.-i rahakotilt, igatahes, väga lahe. :) Õhtul istusime kõik koos laua ääres ja sõime maitsvaid pannkooke, mida ei jäänudki palju üle, kuigi virn oli üsna kõrge. Igatahes hea oli olla ja õhtul sai jälle kõvasti naerda. Naabrikoer N. oli ka väga armas, ta sai kiiresti kõigi lemmikuks. Lõbus oli meil küll ja kõvasti mugavam ja soojem kui esimesel õhtul. Seekord sain juba magadagi, abiks oli siin muidugi voodi olemasolu. :)

Kolmanda päeva hommikul tänasime J.-d ja jätsime temaga hüvasti. Läksime algul natuke aega eelmisel päeval tuldud teed tagasi. Umbes seal, kus pidime uue suuna võtma, nägi M. kahte kepslevat kitse, kahjuks olid mu diga patareid juba otsad andnud, aga mõnikord on mälupildid palju paremadki kui silmaga nähtavad. Tol päeval nägime huvitavaid kontraste. Nimelt oli Suhkal üks suur ja kuri koer, kelle eest T. K. kukile võttis ning natuke edasi jalutades kohtasime kaht nähvitsat, kes klähvisid kohutavalt peenikese häälega ja kohutavalt naljakalt. Võtsime vahepeal ette teekonna üle järve. Sõime ära kogu šokolaadivaru ja isegi mandariinid, mis mul kotis leidusid. Ilm muutus pärastlõunal juba täitsa lumesajuseks. Vantsida andis, aga lõpuks jõudsime bussijaama, kust sõitsime Võrru. Üks ilus talvemuinasjutt sai läbi. Ruttu läksid need 3 päevakest. Võru bussijaama kohvikus kinnitasime veidi keha, puhkasime ning jäigi üle bussi oodata.

Bussi peal oli meil tõeline loomaaed. :) Kiisu ja hiljem tuli pisike puudel peale. Sõit läks (üllatus-üllatus) kiiresti, rääkisime K.-ga juttu. Tartusse jõudes olime kõik parajalt matkast väsinud, sättisime kotid selga, ütlesime kohtumiseni ning läksime igaüks oma teed, et eelseisvaks esmaspäevaks kuidagimoodigi valmistuda.

Ma üritasin, kuid esmaspäeval ikkagi kooli ei jõudnud. :) Õnneks sai see raske nädal läbi ja kõik rasked tööd ka tehtud.

Igatahes matk oli meeldejääv ja vahva. :)

2008-12-28T01:33:00.000+02:00

Ja ajalugu kordub. . .

:)

2008-12-26T00:13:00.000+02:00

Noneh. Nüüd ma heitsin pilgu hetkeks Marili blogile[mis on nii värviline ja ilus, et mine hulluks:)] ja reaalsusetaju tuli tagasi. Praegu on ju jõulud. Häid jõule teile kõigile! :* Lumi on maas ning kuuseke toas. Väljas on parajalt külm ka. Täna käisime vanaema pool, laulsime ja saime kingid. Aga muidu on lood nii nagu Mary juba mainis, et suusatamas oleme käinud ja teleri ees istunud + mina ikka natukene klaverit ka puudutanud.

Lühidalt:

Pühapäeval käisin Rõngus vanaemal külas. :)

Marili näitas mulle üks päev animafilmi "Spirited away" ehk "Vaimudest viidud". Kohe päris meeldis. Haku ja Chihiro, Yubaba ja Zeniba :). Mõnus maailm.
Mul on päris palju teha, kuna õpetajad nähtavasti arvavad, et õpilased oma vaheaega vaheajana ei kasuta ning tingimata tahavad seda õppimisega sisustada. Aga samas, mul on vähem kui pool aastat veel koolis käia ja siis enam mitte kunagi mitte mingit kell 7 tõusmist ja poole neljani koolis istumist. :D
Hedvig Hansoni head laulud, Brainstormi plaat, + Ines - Kus kulgeb kuu.
Kaks väga toredat pianisti: Vestards Šimkus ja Nikolai Tokarev(Jurise moodi tegelane) :)
Järgmisest semestrist tuleb Elleris kontsertmeister ja ansamblikene(ei tea, mis nendega saab, aga vaatame)
L. on praegu Indias.
Täna oli suurepärase sarja "Tuulepealne maa" viimane osa.

Hetk

2008-12-25T23:26:00.000+02:00

Viimasel ajal ei oska ma enam oma tundeid sõnadesse panna. Ja kui ma seda teha proovin jääb hing äkki kinni. Nii imelik kui see ka pole - minu sees on tunded, mis on segu pisaratest, segadusest, ootusest, lootusest, rõõmuhelgist. Kõike on palju. Muusika sobib nende tunnete kirjeldamiseks paremini kui sõnad. Või siis sõnad ja viis ühiselt. Ja siis polegi vaja rohkem öelda.

L. Junson/A. Alliksaar

Kes sind on näinud

Sa oled mägi, mina veerev lumi.
Sa oled laulev laine, mina vaht.
Sa oled valvamine, mina uni.
Ma olen leek ja sina toitev taht.

Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.
Hell luule oled, mina jõhker tuul.
Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
neist viljadest, mis puhkenud su puul.

Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda - näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.

Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina lend.
sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.

Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda - näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.

***

S. Rahmaninov - prelüüd op. 32 no. 5

Mu muusika 2

2008-11-23T13:03:00.000+02:00

Kas oli see kolmapäeva hommik, kui aknast välja vaadates võis näha esimest lund? :)Praegu tuiskab ja mitte vähe + põhjatuul, aga neljapäevaks pidi see kõik kaduma. Miks ma ei imesta? Siia tulin ma hoopis selleks, et mõned oma lemmikud kirja panna:

W. A. Mozart - fantaasia c-moll KV 475

W. A. Mozart - sonaat Es-duur

W. A. Mozart - klaverikontserdid d-moll nr. 20 KV 466, A-duur KV 414, A-duur KV 488

W. A. Mozart - reekviem d-moll

J. S. Bach - Chaconne sooloviiulile d-moll partiitast nr. 2

J. S. Bach - kontsert f-moll

J. S. Bach - prelüüd Inglise süidist a-moll

F. Chopin - nokturn op. 15 nr. 1 F-duur

F. Chopin - fantaasia-ekspromt cis-moll op. 66 nr. 4

F. Chopin - sonaat h-moll

F. Schubert - sonaat Es-duur

F. Schubert - sonaat A-duur (II, III osa)

A. Skrjabin - 2. ja 5. sonaat

S. Rahmaninov - prelüüdid op. 32

M. Ravel - boléro

G. Faure - pavané

Hing laulab koos nendega.

Mu Muusika

2008-11-14T09:39:00.000+02:00

Reede hommik. Tiina istub kodus arvuti taga.
Plaanis on linna minna küll, ja kooli ka, aga praegu olen siin ja naudin rahu. Väljas on nii ilus selge taevas hetkel, hommikul muidugi sadas ja oli pilvine :).

Mina kuulan Cosmost!! Pa un par plaati täpsemalt :). Ma ei tüdine neist iialgi. Janis, Janis, Janis, Juris, Andris, Reinis (h). Üliandekad litsalt, ülihead. Nii hea, et nad on olemas :') Co. muusika on võrratu. Lihtsalt nii suur mõju on sel minu jaoks. Positiivne laeng. Hing on sees sel kõigel. Ah, mis ma siin ikka üritan võimatut sõnadesse panna. Igatahes täna hommikul on vaimustus peal, vaatan kindlasti oma Co. kausta üle ja kuulan ja kuulan. . . kuigi tegelikult peaks natukene klaverit ka harjutama. :)

Vaheaeg

2008-10-27T22:01:00.000+02:00

Eile käisime vanaema pool üle pika aja. Mässasime loomadega ja pildistasime. Ilm oli muidugi jubedamate killast ja mina suutsin endale paraja nohu hankida. :) Aga pole hullu, üldine olek on täitsa talutav. Sest saab korralikult välja magada, klaverit mängida ja lugeda. Täpselt nii. Rohkemat mulle polegi vaja. Kodus on hea ja rahulik olla. Saab korrakski saata pikalt kõik maailma mured ning lihtsalt olla.

Vot. Aga kolmapäeval hoopiski Tallinnasse klaverifestivalile. Reedel Kivirähaga kohtuma ja klaverisse.

Tegelikult olen ma praegu üpriski laisk. Sõrmed siin klaviatuuril ei taha üldse liikuda. Aga nii virk ma olen küll, et arvuti kinni panna nüüd. ;)

Iris.

2008-10-09T14:32:00.000+03:00

And I'd give up forever to touch you
Cause I know that you feel me somehow
You're the closest to heaven that I'll ever be
And I don't want to go home right now

And all I can taste is this moment
And all I can breathe is your life
Cause sooner or later it's over
I just don't want to miss you tonight

And I don't want the world to see me
Cause I don't think that they'd understand
When everything's made to be broken
I just want you to know who I am

And you can't fight the tears that ain't coming
Or the moment of truth in your lies
When everything seems like the movies
Yeah you bleed just to know your alive

I don't want the world to see me
Cause I don't think that they'd understand
When everything's made to be broken
I just want you to know who I am

Selline jutt.

2008-10-07T15:39:00.000+03:00

Viimasel ajal leian ennast tihti mõtlemast ja rääkimast, et kuidas ma tahaks juba TDL-i lõppu, et saaks järgmisel aastal rahulikult Ellerile keskenduda. Lihtsalt elada. Mitte nii, et mitte millegi jaoks aega ei ole. Jah. Aga ühte asja ma tean. Ilma nende aastateta gümnaasiumis ei oleks ma see, kes ma praegu olen. Selles koolis on õpetajad, keda ma jään kogu eluks mäletama ja ka igatsema. Muidugi pole neid üleliia, aga siiski nad on ja nad on tõsiselt head õpetajad. Nad on isikupärased, neil on oma joon, nad teevad oma tööd südamega. Ma hindan seda ja olen õnnelik, et mul on võimalus olnud nende käe all õppida.

Inimene on õnnelik, kui ta teab, millele kuulub tema süda, kui ta armastab seda, mida teeb.

Smile :)

2008-09-26T22:04:00.000+03:00

Jeeesh, it' s Friday!!!! :)

And there' s so much to do!

"Tõde ja õigus" kõigepealt (;.

You' re just a little fool, your dreams come never true. .