Mulle täitsa meeldib ülikoolis, enamjaolt meeldib. Hea on, et paljuski saab ise valikuid teha. Ainult kaks päeva järjest 9-ks loengusse minna on veidi raske. Ma peaaegu magan vahel nendes loengutes, nad on väärt ja puha, aga ma pole hommikuinimene, tee, mis tahad. Ülessaamine on paras katsumus. Imelik, kuidas võib paljude asjadega nii ruttu ära harjuda. Näiteks kannatlikult klassisabas ootamine, see maja, mis alguses tundus mittetalutav, on nüüd üleelatav, trammid, koolitee, inimesed. Ei, ega ma päriselt harjugi, lihtsalt kohastun. Siin Tallinnas on naljakaid asju ka. Täna ütles harmoonia õp, et jälgige reklaami, järgmisel kolmapäeval olla ta lennukis, aga ta ei mäletanud, kas just täpselt meie loengu ajal... Palju on välistudengeid, täna leidsin ühe hiinlase pangakaardi kohvikust. Aa, no söömine on siin kallim loomulikult kui Tartus, aga mitte ülemõistuse. Elleri kohvikut tuleb külastada, sest nad teevad hästi süüa. Ja natuke sentimenti ka muidugi.
Eile oli Estonias omapärane kontsert. Ettekandele tulid Cage, Sumera, Bernstein. Väga head pianistid ning inspireerivad ideed.Nii ongi, et astud aga kuhugi sisse ja saad jälle uue maailma ja nägemise osaliseks. Vali ainult maailm.
Eelmisel nädalal juhtus nii, et buss, millega Tallinnast Tartusse tulin jäi kohe alguses ummikusse ja raiskas sellega pool tundi. Mina olin lootnud jõuda kaheksase bussi peale, sai siis bussijuhti palutud, kui juba peaaegu Tartus olime, et ta helistaks Tabika bussijuhile ja ütleks, et ta ootaks. Ja kaheksane buss ootaski mind, täpselt kaheksa minutit. Sensatsioon!!:) Mary ja emps olid ka bussis. Ja olid üllatanud, aga rõõmsad. Seiklusi peab olema.