Hopsti!
See blogi siin on soiku jäänud, aga ta on mulle armas. Tahaks ju tegelikult siia kirjutada. Kõik lihtsalt ei ole alati nii kerge kui tundub. Vahepeal on palju muutunud... kohe päris palju. Ma näen elu, inimesi, maailma teistmoodi kui varem. Olen targemaks saanud, mukslit kasvatanud, kannatust kasvatanud, rohkem oma minale lähemale jõudnud, mitte teiste radu käinud. Ja ma olen aru saanud, et nii ongi õige.
Meie juurest läksid ära kaks väga kallist inimest. Minu juurde tuli üks väga kallis inimene.
Ma olen kõige tugevam maailmas. Emad ju peavad tugevad olema.
neljapäev, 5. jaanuar 2012
Kaamos
Head uut, head uut, ikka kõige paremat! :)
Ma olen nii väsinud ja unine hetkel, sest tegin hommikul erialaeksamit ja nüüd on pingelangus ja midagi teha ei viitsi, kuigi loomulikult peaks. Peaks kätte võtma ja rohkem Pipi moodi olema, tahtejõulisem ja uljam.
Nüüd on jäänud veel neli teoreetilist eksamit, üks arvestus, ja üks aine, milles pole arvestust, milles oli u. 3 loengut ja ma ei saa ausalt öeldes üldse aru, kuidas see aine ennast peaks õigustama. See selleks. Üldiselt ma vajaks midagi kosutavat. Lõunamaareisi või massaaži või valgus-soojusravi. :P Aga palju tahad, vähe saad.
Nii, et tuleb leppida Youtube' iga. :p
Ma olen nii väsinud ja unine hetkel, sest tegin hommikul erialaeksamit ja nüüd on pingelangus ja midagi teha ei viitsi, kuigi loomulikult peaks. Peaks kätte võtma ja rohkem Pipi moodi olema, tahtejõulisem ja uljam.
Nüüd on jäänud veel neli teoreetilist eksamit, üks arvestus, ja üks aine, milles pole arvestust, milles oli u. 3 loengut ja ma ei saa ausalt öeldes üldse aru, kuidas see aine ennast peaks õigustama. See selleks. Üldiselt ma vajaks midagi kosutavat. Lõunamaareisi või massaaži või valgus-soojusravi. :P Aga palju tahad, vähe saad.
Nii, et tuleb leppida Youtube' iga. :p
pühapäev, 27. november 2011
Maru
Õhtust kõigile Bachi sõpradele. Just teda ma praegu kuulangi. Prantsuse süidikest, prelüüde-fuugasid, kõike muud head. Ma pole elus sellist hulka kuulamisseminare nii järjest teinud, kahes aines muudkui lähevad, endale tundub just kui vahet pidamata. Kasuks muidugi on see kuulamine igal juhul. Ja homme saab üks raskemaid loodetavasti kaelast ära ka.
Väljas möllab vastik novebri-torm. Kui emps mind rongi peale saatis, oli igal juhul väga hull vihm ja tuul, nii et vihmavarjuke ei tahtnud käes püsida. Kippus teine hoopis teisipidi ennast kogu aeg pöörama. Ja muidugi nii pime, nii pime. Tabikas pole ju valgustust kaugeltki mitte igal pool, nii, et vahel tundubki, et oled neeger öös ja jäädki sinna. Õnneks nii hull see siiski pole, kuskilt paistab ikka mingi tuluke. Päästev valguskiir, väikest viisi lootuse sümbol.
Viimasel ajal olen üha enam enda jaoks selgeks saanud, et iga inimest tuleb püüda mingil määral mõista, ükskõik kui raske, ületamatu üritus see ka ei tundu. Sest maailm pole mustvalge ja see, mida kõrvaltvaataja näeb on ainult pisikene, väga väike osa sellest, mis mõne loo taga tegelikult peidus on. See miski võib ulatuda väga sügavale ja kaugele minevikku. Kõik ei saa üksteist lõpuni mõista, ega peagi, aga vähemalt kuulata, mõtiskleda on ju võimalik, ükskõik kui valus see ka poleks. Hinges on võib-olla kurbus, viha, mõistmatus, kuid endale jääb südamesse parem tunne, kui püüda leppida, andestada.
Olen mõelnud, et peaks endale tegema T-särgi kirjaga I love Tartu, või midagi sarnast. Muidugi naljaga pooleks. Tallinn tõesti ei meeldi mulle. Aga ma püüan temaga toime tulla ja mõista. Inspiratsioon eelmisest lõigust.
Trammid mulle jällegi meeldivad, kuigi nad on kolisevad, aga omamoodi on nad toredad ka. Paremad kui trollid ja bussid.
Naljakas, et kui õhtuti koju tulen, ei põle mu kodumajas ükski tuli. Kas kõik lähevad nii vara magama? Huvitav.
Tallinnas ma ei suuda esmakordselt elus tunnis silmi lahti hoida. Aga ma olen vapper. Et te teaksite.
...
Üldiselt, ma ei väsi imestamast, kui hästi ma Tabikas, omas voodis magan, nagu karu, nagu nott.
Arvuti saab kohe tühjaks.
Nägemist.
Väljas möllab vastik novebri-torm. Kui emps mind rongi peale saatis, oli igal juhul väga hull vihm ja tuul, nii et vihmavarjuke ei tahtnud käes püsida. Kippus teine hoopis teisipidi ennast kogu aeg pöörama. Ja muidugi nii pime, nii pime. Tabikas pole ju valgustust kaugeltki mitte igal pool, nii, et vahel tundubki, et oled neeger öös ja jäädki sinna. Õnneks nii hull see siiski pole, kuskilt paistab ikka mingi tuluke. Päästev valguskiir, väikest viisi lootuse sümbol.
Viimasel ajal olen üha enam enda jaoks selgeks saanud, et iga inimest tuleb püüda mingil määral mõista, ükskõik kui raske, ületamatu üritus see ka ei tundu. Sest maailm pole mustvalge ja see, mida kõrvaltvaataja näeb on ainult pisikene, väga väike osa sellest, mis mõne loo taga tegelikult peidus on. See miski võib ulatuda väga sügavale ja kaugele minevikku. Kõik ei saa üksteist lõpuni mõista, ega peagi, aga vähemalt kuulata, mõtiskleda on ju võimalik, ükskõik kui valus see ka poleks. Hinges on võib-olla kurbus, viha, mõistmatus, kuid endale jääb südamesse parem tunne, kui püüda leppida, andestada.
Olen mõelnud, et peaks endale tegema T-särgi kirjaga I love Tartu, või midagi sarnast. Muidugi naljaga pooleks. Tallinn tõesti ei meeldi mulle. Aga ma püüan temaga toime tulla ja mõista. Inspiratsioon eelmisest lõigust.
Trammid mulle jällegi meeldivad, kuigi nad on kolisevad, aga omamoodi on nad toredad ka. Paremad kui trollid ja bussid.
Naljakas, et kui õhtuti koju tulen, ei põle mu kodumajas ükski tuli. Kas kõik lähevad nii vara magama? Huvitav.
Tallinnas ma ei suuda esmakordselt elus tunnis silmi lahti hoida. Aga ma olen vapper. Et te teaksite.
...
Üldiselt, ma ei väsi imestamast, kui hästi ma Tabikas, omas voodis magan, nagu karu, nagu nott.
Arvuti saab kohe tühjaks.
Nägemist.
reede, 11. november 2011
Ärkasin täna kell pool üksteist. Ja seda ei saa mulle pahaks panna, sest millalgi peab ju inimene välja ka puhkama. Tänane päev on eriline, ikkagi 11.11.2011. Avastasin, et mu selle kuu korteriarve number on 11111. No mida? :D Kas see on mingi nali?
Õhtul näidatakse üle terve Eesti filmi "Täitsa lõpp". Meil muidugist vabakas ja peale seda on oodatud ja eriline jalgpallimatš suurel ekraanil. Kui ma oleks Tallinnas, siis arvatavasti kuuleksin seda suurt melu ja möllu koju ära, sest A. Le Coq Arena asub minu juurest u. 1 km. Tegelikult ma suht kardan seda mängu, vist peaks magama minema või midagi säärast, et häält ja närve hoida :D. Aga seda ma ei suudaks ilmaski, tuleb lihtsalt rahu säilitada, nii palju kui see võimalik on.
Klaverdajad klaverdavad TIPC-il, eesti keeles TRPK-il. Kahju ainult, et netist vaadata ei saa, iga teist konkurssi ju saab :(
T. S. on täielik mõmminägu. Täitsa karu ikka. Õigupoolest peakski tema seminari, Monteverdit, Gabrielit, Vivaldit ja teisi kuulama. Ja tegelikult tahaksin ma talle öelda, et on inimesi, kaasaarvatud mina, kellel on siiamaani riidest taskurätik ja nad võivad sinna sisse sõlmi teha, et mingi tähtis asi meeles püsiks. Hahaa. Kaval. Ja ta ei teagi seda. :)
Õhtul näidatakse üle terve Eesti filmi "Täitsa lõpp". Meil muidugist vabakas ja peale seda on oodatud ja eriline jalgpallimatš suurel ekraanil. Kui ma oleks Tallinnas, siis arvatavasti kuuleksin seda suurt melu ja möllu koju ära, sest A. Le Coq Arena asub minu juurest u. 1 km. Tegelikult ma suht kardan seda mängu, vist peaks magama minema või midagi säärast, et häält ja närve hoida :D. Aga seda ma ei suudaks ilmaski, tuleb lihtsalt rahu säilitada, nii palju kui see võimalik on.
Klaverdajad klaverdavad TIPC-il, eesti keeles TRPK-il. Kahju ainult, et netist vaadata ei saa, iga teist konkurssi ju saab :(
T. S. on täielik mõmminägu. Täitsa karu ikka. Õigupoolest peakski tema seminari, Monteverdit, Gabrielit, Vivaldit ja teisi kuulama. Ja tegelikult tahaksin ma talle öelda, et on inimesi, kaasaarvatud mina, kellel on siiamaani riidest taskurätik ja nad võivad sinna sisse sõlmi teha, et mingi tähtis asi meeles püsiks. Hahaa. Kaval. Ja ta ei teagi seda. :)
reede, 28. oktoober 2011
teisipäev, 11. oktoober 2011
Lihtsus
Uskumatu, kuidas praegu ladistas. Õnneks olen mina bussis ja kihutan Tartu poole. Homme on Alatskivil esinemine. Egas ma ilmaasjata keset nädalat koolist jalga lase.
Aga hullult äge on, kui otse ees on vihm ja paremalt paistab päike, ta just nagu paitaks või pehmendaks vihmakest. Ja vasakul pool on vikerkaar. Mida veel on hetke õnneks vaja, kui päikest, vihma ja vikerkaart? Ehk Tabikat?
Alati, kui sügis on tulekul, siis ma natukene kardan teda. Kardan külma ja pimedat ja nende mõlema liigset pikkust. Ja alati, kui sügis käes on, hakkab ta mulle vaikset viisi meeldima, niimoodi tagasihoidlikult.
Kui ma nädalavahetusel kodus olin ja saunas käisin, nägin aia taga päris mitut roosatavat vaarikat, kahjuks ei jõudnud ma neid ära korjata. Aga nad olid niii ilusad. Äkki ma nüüd jõuan?
Kuldkollased lehed õhtuvalguses on midagi igavikulist, pilk võiks uppuda neisse. Nad just kui räägivad, jutustavad möödunud suve lugusid.
Täna on muide jalka!
Mõnusat 11. oktoobri õhtut!
Aga hullult äge on, kui otse ees on vihm ja paremalt paistab päike, ta just nagu paitaks või pehmendaks vihmakest. Ja vasakul pool on vikerkaar. Mida veel on hetke õnneks vaja, kui päikest, vihma ja vikerkaart? Ehk Tabikat?
Alati, kui sügis on tulekul, siis ma natukene kardan teda. Kardan külma ja pimedat ja nende mõlema liigset pikkust. Ja alati, kui sügis käes on, hakkab ta mulle vaikset viisi meeldima, niimoodi tagasihoidlikult.
Kui ma nädalavahetusel kodus olin ja saunas käisin, nägin aia taga päris mitut roosatavat vaarikat, kahjuks ei jõudnud ma neid ära korjata. Aga nad olid niii ilusad. Äkki ma nüüd jõuan?
Kuldkollased lehed õhtuvalguses on midagi igavikulist, pilk võiks uppuda neisse. Nad just kui räägivad, jutustavad möödunud suve lugusid.
Täna on muide jalka!
Mõnusat 11. oktoobri õhtut!
laupäev, 8. oktoober 2011
Geniaalne
Ma olen vist oma viis korda küll järjest Vassiljevi võiduväravat vaadanud. :P Aga kõige parem selle video juures on Zelinski ja Kalkuni reaktsioon :). Pange Vasjale palka juurde!!! Nii hea tunne, kui suunurgad on ülespoole ja emotsioon jääb meelde. Hoiame nüüd kõik Sloveeniale pöialt!
2:1 :)
2:1 :)
Tellimine:
Postitused (Atom)