9. juuli varahommikul asusime Tartust kümnekesi teele. Plaanis oli kotid lennujaama viia ja päev Jurmala veepargis veeta. Eelmisel päeval olin suhteliselt hilja magama saanud ja sellepärast ka vist tõik, et olin ühe tähtsama asja, sinise ilvese jope, maha unustanud. Aga polnud hullu. T. käskis mul Valgas maha tulla ja L. oli valmis jope mulle sinna ära tooma. Niisiis pidin mina hoopis rongiga Riiga sõitma. Olin algul muidugi kurb ja vihane, et reis nii algas, aga see läks varsti üle. Kallistasin L-i. Ja asusingi Riia poole teele. Magasin suhteliselt palju ja ei mõelnud sellele(loe: katsusin mitte mõelda sellele), mida reisikaaslased parajasti teevad.13.45 olin Läti pealinnas. Harjutasin siis veidi kotiga käimist ja otsisin, kust läheb buss nr. 22, millega lennujaama pidin saama. (Lennujaam asub kesklinnast u. 15 km). Ja rääkisin vahepeal telefoniga, küsisin nõu jne.
Kõik läks õnnelikult, jõudsin ilusti lennujaama kohale. Ainult liiga vara, aga sellest polnud hullu. Tegin check in'i ja andsin koti ära ning asusin huvitava kohaga tutvuma. Ja infi koguma, kust lennuk väljub, so on. Ilm oli suhteliselt jama, aga vihma ka ei sadanud, nii et polnud hullu. Nii naljakas on sellistes kohtades inimesi vaadata, ikka igasuguseid tüüpe on olemas. Vahetasin jälle smsse ja suhtlesin. Aeg ei läinud ülikiiresti, aga ei veninud ka. Umbes veerand kuus saabusid teised. Nad vist olid õnnelikud, et ma ikka elus olin. Ja mina olin uhke, et kõigega üksi hakkama sain. Varsti käisime turvakontrollist läbi ja vist oli see värav nr. 11 kuhu juurde me ootama läksime. Tuli välja, et mina olin kogu grupist ainuke ja viimane, kes polnud lennukiga elu sees lennanud. Tundsin ennast natuke veidralt. Aga jällegi, polnud hullu. Varsti tehti värav lahti, näitasime ette oma dokumendid ja piletid. Lennuki peale tuli sõita bussiga, mis oli väga-väga rahvast täis. Ja kaua pidi ootama, kuni ta lennuki juures lõpuks uksed lahti tegi. Igatahes, vahva oli esimest korda lennuki trepist üles ronida. Minu koht pidi olema teistest eemal, aga õnneks oli tagapool nende juures vabu kohti ja ma sain ikkagi seltskonnas olla. Jipiii! =) Lendamine oli väga elamuslik. Samuti nagu stjuradessid, kes vahvasti ette näitasid, kuidas tuleb ohtlikus olukorras käituda. Kõige toredam lendamise juures on vist see hetk, kui lennuk õhku tõuseb ja jõnksud kehast läbi käivad. Ja muidugi on tore ka aknast välja ja alla vaadata. Eriti kui sinu all paistavad lumised mäetipud, nagu meie neid nägime, kui kohale jõudma hakkasime. Sõit Riiast Alesundi ei kestnud palju, u. 1, 5 tundi. Kui sedagi. Naljakas. Niisiis. Astusime lennukilt maha ja asusime lindi juurde oma kotte ootama. Läks enam-vähem hästi. Kõigi kotid olid olemas. Ainult M. ja O. matid olid kadunud. M. oma saime kätte, O. matt läkski kaduma. :( Igal juhul, varsti olime me maksitaksos.
Juht oli väga sõbralik, mõistev ja vastas kõikidele meie küsimustele. Ja ilm oli tol õhtul täitsa kena. (ilmaennustus oli enne matka masendav - kogu aeg lubas sadada). Saime aknast välja vaadata ja esimesi Norra muljeid endasse koguda. :) Hetke pärast olime juba praamil. Lennujaam asub saare peal ja linna saamiseks tuleb vesi ületada. Läksime üles reelingu äärde, kus oli kohutavalt vali tuul. Ma arvan, ta oleks pikali puhunud küll, kui ma tahtejõuga poleks ennast püsti hoidnud. Huvitav kogemus sellegi poolest. Pärast seda tegi taksojuht meile linna peal tiiru ja viis kämpingusse, kus ööbima pidime. Enne lahkumist ta näitas veel, kus ta elab, kaljude vahel..
Esimene asi, mis me kämpas tegime oli vist küll söömine kivide peal ja alles siis panime telgid üles. Hea asi, mida kohe märkasime oli see, et nii kõrgel pole sääski. Juhhei. Noh, aga selle eest oli suhteliselt külm. Kuigi oli juba õhtu ja Norra kell tund aega meie omast taga, läksime jalutama. Mööda mere äärt. Ja leidsime mustikaid. Kolasime üsna kaua ja jutustasime, pildistasime, kuni tuli väsimus ja kõmpisime tagasi "koju". Esimesel õhtul magasid poisid ja tüdrukud eraldi, ehk siis 4+3 variant. Panin endale kõik riided selga, mis aga sain ja mis kaasas olid. Ehk siis oma kaks kampsunit, üks fliis ja t-särk. Ning peale võtsin pleedi. Oli suhteliselt soe öö. Ei kurda.
Hommikul panime laagri u. 1, 5 tunniga kokku. Muidugi oli ilm juba vihmane nagu ennustuse järgi pidigi olema. Kõndisime oma kottidega bussijaama, kus pidi olema pakihoid. Tegelikult olid seal sellised pealtnäha üsna pisikesed kapikesed, kuhu saab oma varanduse panna. Üks kapp maksis vist 20 nokki. Surusime kotid nii tihedasti, kui saime, kappidesse ja hakkasime arutama, kes kuhu läheb. Nimelt oli vaja poest ära tuua tellitud priimuse gaas ning peale selle tuli hankida Norra matkaonnide default võti, et kui ilm väga hulluks läheb, oleks kuhu minna. Jagasime inimesed ära ja asusime teele. Peab ütlema, et A. on armas linnake, isegi vihmaga. Tore oli 3, 5 km akvaariumiparki jalutada. Pargis nägime pingviine ja absol. igasuguseid kalu. Varieerus suurus ja värv ja mis kõik veel ning teisi veeelukaid. Mereroosid ja karbid olid omapärased. Vaatasime ka, kuidas akvalangist ühes suures akvaariumis kalu toitis. Kuna kella kolme paiku läks buss Geirangerisse, siis hakkasime u. 2 paiku tagasi astuma. Käisime veel poest läbi ja ostsime veidi süüa. A. bussijaam oli hästi pisike, kuid hubane. Isutsime kõik kõrgete toolidega laua juurde ning hakkasime sööma. L.sõi halvaad piimaga. Magus värk ütleks selle peale. :) Siis selgus, et bussijaamas on veel teisigi eestlasi. Kaks neidist, kes Norras lausa elasid ja töötasid. Jep, maailm on väike. Bussis ma vist enamuse ajast magasin. Teised ka. Väsimus oli juba peal. Vahepeal vaatasin muidugi aknast ka välja, järjest ilusamaks läks kõik. Sõitsime läbi kaljudesse ehitatud tunnelite. Jälle minu jaoks uus asi.
Geirangeris oli meil praami väljumiseni veidi aega. Käisime ühte koske vaatamas. Oli teine ikka päris sinise veega. Jalutasime sutsu. Hehhee, ma vist ütlesin Norras päris tihti sutsu või suts iga asja juures. Nii toidu tegemise kui ka ilma ja kõige muu kohta. :D Nujah. Enne praami tuli T-l meelde, et ta oli söögikoti bussi unustanud. Õnneks ei olnud seal ka väga palju kraami, aga ikkagi kahju. :( Nuga jäi ka sinna. Aga poistel ja M-il olid ka noad olemas, nii, et uut ei tulnud osta.
Mööda Geirangeri fjordi sõita oli lummav, kuigi ilm oli pilvealune. Aga me ei lasknud end sellest morjendada. See kooslus, roheline vesi, teravad kaljud, igal pool vesi langemas, vahepeal ka mõned pisikesed majad kuskil vahel toimis väga hästi. Nägime ära seitse õde, seitse järjest langevat koske. Ning ühe kalju, milles oli väga näo moodi kujutis. Jõudsime kohale, tegime suure trolliga mõned pildikesed ja siis tuli vastu takso, kes pidi meid üles 1200 m kõrgusele ööbima viima. Sõitsime mööda serpentiine ja T. ütles, et targemad on vist ikkagi need, kes allpool magama heidavad, aga takso oli juba tellitud.
Varsti jõudsime üles ühe mägihotelli ja järve juurde, kus pidigi meie laagripaik olema. Ilm oli suhteliselt udune ja tänu kõrgusele ka suht külm. Läksime sooja hotelli sisse ja küsisime, kas neil tube on. Eip, kõik olid täis. Siis ütlesime retseptsiooni tüdrukule, et kavatseme telkida järve ääres. "Yeaaaaaaah", küsis tema küllalt jahmatanud intonatsiooniga. :D Aga noh, me teadvustasime endile, et tulime ikkagi matkama. Algul mõtlesin, kas panna matkasaapad jalga või mitte. Hea siiski, et ma seda tegin, sest seal kuhu läksime, oli suhteliselt vesine. Ja kivine. Hetkeks tundus mulle, et sellist kohta ei saa olemas olla. Aga reaalsus oli ikkagi tugevam. Otsisime sobivat ja veidigi kuivemat laagripaika, mille lõpuks ilma väga suure vaevata leidsime. Jah. Vee ja kividega tuli harjuda. Sest neid kaht asja on Norramaal meeletutes kogustes. Igal juhul panime käbelt telgid üles ja siis hakkas toimkond süüa tegema. Vist oli söögiks riis kui ma õigesti mäletan. Aga siin võin küll eksida. Ja muidugi tegime teed, et sooja saada. Laulsime ka. Tuljakut ja mesipuud. Mõnus.
Otsisin üks hetk oma kotist, mille olin suurele kivile jätnud, villaseid sokke. Vaatasin kõrvale ja mõtlesin, et oh kaljupragu, ei tahaks küll, et sinna minu asjadest midagi kukuks. Aga loomulikult otsustasid mu sokid just vastupidi käituda. Ja sinna KUKKUDA. Haahaaa. Nalja kui palju. Kuigi tegelikult polnud ju naljakas. T. käskis mul hotelli minna ja sealt midagi küsida, millega õngitseda saab. Õnneks polnud seda vaja. Otsustasin telgivaia ja nööri kasuks. Ja saime kätte ka. :) Ja siis läksime kunagi ära magama ka. Panime paika, et L., O., M., ja mina magame ühes ning M., M., ja T. teises. T., V., ja väike K. kolmandas. Nii jäi kuni matka lõpuni välja.
Hommikul olid toimkonnas M-id. :) Söögiks tatrahelbed. :P Ilm oli ka nati parem, kuskilt kumas isegi päikest. Ja loomulikult õnnestus M-il järgmine asi kaljuprakku kukutada. Nimelt fotokas. Nalja kui palju. Õnneks saadi seegi tervena kätte. Läksime tagasi hotelli juurde. Käisime end jälle hotellis soojendamas ja asusime bussi ootama. Sain väga ilusad pildid tollel hommikul. Ja postkaardid ostsin ka tol hommikul hotellikesest. Väike K., kes kogub mängukaarte, sai järjekordsed Norra kaardid.
Sõitsime hästi natukene ühe bussiga ning siis pidime ümber istuma. Panime kotid alla ning mängisin natuke aega K-ga linnade põletamist. Siis tikkus uni jälle ligi. Muidugi pidi ikka aknast ka vahepeal välja vaatama. :) Lõpuks jõudsime turismikeskusesse Lommi, kus meil oli aega kella neljani. Kotid võisime jätta sinna samasse turismipunkti. Läksime poodi, ostsin šokolaadi ja küpsiseid ning jääteed, mis ei olnud odavad, aga millest tundsin puudust. Ka teised täiendasid söögivarusid. Siis läksime ühe hästi armsa pagariäri juurde, kust tuli ülihead lõhna. Ostsime kaks suurt leiba. Mina ja M. ostsime veel kaks šokolaadi saia. :P Ja peale seda tuli muidugi jälle sööming. Juust, vorst, leib(valge), nussa, joogid. Ma ei mäleta, mis kõik veel. Ahjaa. M. ostis poest ühe küllaltki imeliku maitsega vedeliku. Oli märjuke selline magus ja mõru. Muidugi tuli pärast välja, et see oli mahlakontsentraat. Naer. Käisime puukirikut vaatamas. Osad läksid sisse ka raha eest. Mina aga läksin neljase seltskonnaga tagasi turismikasse. Seal otsustasid tüdrukud, et võiks pea ära pesta. Mina mõtlesin sama. Ja mis mõeldud, see tehtud ka. Hiljem käisime veel kivi ja kivimite muuseumis, milles oli päris palju vaadata. Siis istusime natuke murul ja vaatasime Norra muusikuid. Lommis panin postkaardi ka kodu poole teele. :) Ja muidugi teised ka.
Kell neli läksime järgmise bussi peale, kus olime ainsad sõitjad. Sõitsime jälle mööda käänulist ja kitsast teed. Sel päeval oli toimunud Galdhoppigeni otsa ronimise võistlus: kes saab kiiremini mäe otsa. Sellepärast sõitiski meile suht palju igasuguseid liiklejaid vastu. Peatusime suht tihti, et oleks ohutu mööda saada. Ja sõitsime lühikest teed üsna kaua. Esimese asjana nägime Spiterstulenis põhjapõtra. Vahva. Lõpuks olime jõudnud matka alguspunkti.
Aga nüüd on nii, et täna ma rohkem kirjutada ei jõua, sest kell on palju. Niisiis, to be continued:)