Mitte ühelgi aastal pole ma vist lumega nii rahul olnud kui praegu. Minu puhul tavaline: ma ei suuda kunagi kiiresti harjuda millegi uue ja teistsusega. Ikka läheb aega, et tõrksusest üle saada. Sel aastal on teisiti. Juba mitu päeva ma naudin lume peal kõndimist, libistamist ja lumest rammestunud okste vaatamist. Kui sellele kõigele lisandub veel mahe päikesevalgus, siis on lumevaimustus täielik. Mulle tuli praegu pähe võrdlus lume ja rahuga. Kas Te olete 1. jaanuaril paksu lumega õues jalutanud? Meie jalutame alati sel päeval vanaema poole. Ja alati on sel päeval kõik just kui välja surnud. Vaikus, mis karjub.
Aga tee mis tahad, jõulutunnet mul veel ei ole. Võib-olla tuleb see siis, kui me sel nv-l perega loosi võtame, kes kellele kingi teeb. Sel aastal otsustasime nii teha. Eks ole näha, mis sellest välja tuleb. Tegelikult tahaks metsa minna ja vaikust tahaks ka. Just üks hetk mõtlesin, kui palju kurnab inimesi igasugune müra ja kõrvalised helid. Ja kui need kõrvalised helid(televiisor, ehitusmehed akna all, sagimine kõrval toas jne) ära kaovad, siis tunned äkki, kui hea on vaikus ja kui lai on heliskaala.
Mul on mure. Kui keegi oskab midagi mure vastu soovitada, siis on see väga teretulnud, sest ma olen juba üsna kurb. Ma ei saa juba teist aastat ühikas magada. Absoluutselt. Mul on tunne nagu ma oleks seal terve öö pidevas kontrollseisundis. Ei tea, millest see tuleb. Noh, ma magan, aga väga pinnapealselt, hommikul tean väga selgelt, millist paari asja unes nägin. Kui ärkan on selg kange ja kael ka. Ja puhanud olekust pole juttugi. Tunnistajateks on ka üsna sinised silmaalused. Millest see tuleb? Mis ma tegema peaks?
