Iga päev, kui ma raekojaplatsil kõnnin, vaatan ma suudlevaid tudengeid. Vaatan, kuidas vesi vihmavarju äärtest välja voolab ja noorte jalge ümber tantsu lööb. Iga päeva, mil fontään töötab, olen lugenud kordaläinuks. Niiviisi võib juba unistada, et vesi jääbki talveks vulisema. Aga täna keerati mu purskkaevuke kinni. Tegelikult pole see üldsegi hull. Armunuid on niisamagi hea vaadata, muidugi nati kurvem. Ja pealegi on neid põhjust ka sellepärast vaadata, et teada saada millal vesi jälle elama hakkab. :)  Muidugi on sinnani veel maailmajagu aega, aga on hea, et on, mille nimel elada. 

Lootusetult lapselik olen ma, lall-lallllll-llaaaa. 

Täna saab Tabikas tududa! Jeeeii! :P