Teisest kuni neljanda jaanuarini ehk siis vaheaja viimased päevad viibisin Lõuna-Eestis. Käisime muusikakooli seltskonnaga matkal. Kolm päeva müttasime seljakottidega mitte just eriti siledal maastikul, jõime aeg-ajalt kuuma teed ja puhkasime jalgu. Ronisime üles mägedele ja veetsime lõbusaid õhtuid.
Õhtul enne sõitu olin kuidagi uimane, kotigi pakkis vist rohkem ema, kui mina:$. Õnneks sain ma siiski hommikul õige bussi peale ning õigel ajal Tartusse ka. Seal tekkis natuke aega ning käisin kaupsis ja ostsin veel mõned vajalikud asjad. Bussijaama jõudes olid T., T., V. ja K. juba kohal ning soovitasid mul bussipileti osta. See sai tehtud. Nüüd jäi üle M.-i oodata. Tema ka jõudis ning lõpuks olime kõik õnnelikult bussi peal. Imelik küll, et ma seda ütlen, aga 1 tund ja 15 minutit on ikkagi väga lühike aeg. Naersime M.-ga muudkui ega pannud tähelegi, et oleme juba Võrus. M. tahtis Võrus pileteid Vastse-Liinasse osta. Selle peale kohkus T. ikka väga ära ja küsis, et kas M. pigem Moskvasse ei taha sõita:D. Siis käisid mõned meist veel asutusest läbi ning Rõuge buss sõitiski ette. Küsisin bussijuhilt Rõugesse kaks piletit ning tema ütles hinna: "katskümmenkats" :). Mul oli täpne raha ning ulatasin selle talle.
Rõuges bussist maha astudes olime kõik lummatud. Päike säras ülieredalt ning tegi igast lumehelbest omette kunstiteose. Puude okstelt langes tasaselt lund, nii et tundus nagu pidevalt sajaks teemantliiva. Lumi krudises jalge all ning külm näpistas päris toredasti ninaotsa. Kus me oleme? Kas tõesti muinasjutus? Muidugi, fotokad kohe välja ja pil-dis-ta-ma.
Möödusime Rõuge kirikust. Varsti tuli meile vastu J., kelle vanaisa majakeses me teisel päeval ööbisime. Vahva tüüp. Ta oli hommikul 16 kilomeetrit sealt samast majakese juurest meie juurde vantsinud. Ütles, et oli kindad kuhugi kaotanud ning siis endale külma eest kaitseks ühe pajakinda ja ühe töökinda otsinud. Ta algul ei tahtnud, aga lõpuks võttis siiski ühe minu varukinda. Ronisime vahepeal Ööbikuoru vaatetorni otsa. Ja siis kiikuma! Mina muidugi mitte. Ma kardan neid suuri kiike, sest ükskord olen sealt juba maha lennanud, suure hooga. Kinnitasime infotahvlite juures kuuma tee, võileibade ja šoksiga keha ning hakkasime vantsima. Astumist oli küllaga ja vahepeal tundsin, et mu nägu muutub suures külmast juba kuumaks, aga õnneks polnud ka väga hullu. Vahepeal otsisime lühemaid metsateid, kuid tuli välja, et kergem on ikkagi tavapäraseid teid mööda kõndida. Ikka mäest üles ja alla, nii jõudsime lõpuks Haanjasse, kust ei olnudki enam palju minna Vällamäe metsamajakeseni, mis oli meile öömajaks. Aga seal oli külm. Panime asjad ära ning otsustasime, et üks seltskond läheb veel õhtul Vällamäge vallutama ning T., V. ja K. jäävad kodu hoidma, süüa ja tuld tegema.
Niisiis, Vällamägi! Juba suhteliselt pime oli, kui me mäekese poole tee ette võtsime. Ja päeval olin muidugi suure osa oma jõust juba ära kulutanud ning olin üsna väsinud. Ometi olen rahul, et selle retke veel õhtul ette võtsin. J. näitas meile natuke lühemat teed ja varsti hakkasimegi mäe jalamilt ronima. Üsna järsk oli, peab ütlema. Abiks olid meil köied, paar kohta olid veidi raskemad, aga üldiselt, vahva ronimine. Tippu jõudnud, istusime väsinuna maha, 2 tüdrukut ühele poole ning 2 poissi teisele poole. Umbes 2 minutit olime täitsa tasa. Siis hakkasime ümisema. Vaatasin natuke talvist taevast ning siis võtsime vastu otsuse hakata tagasi minema.
Selleks ajaks, kui tagasi jõudsime, oli "kodus" juba üsna soe, kuigi need, kes mäel ei käinud, seda ei arvanud. Istusin tule juurde ja hakkasin end soojendama. Varsti sai söök ka valmis [(riis lihakonserviga:)] ning võisime oma toidunõud välja otsida. Üldiselt, ma olin väsinud. Ja ei viitsinud lillegi liigutada. Õhtu poole ühines meiega Mari, kes oli tahtnud päeval klaverit harjutada. Tegelikult väga ei mäletagi, kuidas kõik edasi läks. Õhtu poole oli juba täitsa hea ja soe olla. Anekdootide õhtu kujunes meil sellest, nii et parandasime naeruga tervist. Laulsime ka, nagu matkal tule ääres kohane. Teised viitsisid veel õhtul välja tantsimist õppima minna. Mina jäin tuppa ja tegin endale uneaseme ära. Minu üleval oli K. end sisse seadnud. Siis me natuke mängisime veel ja rääkisime juttu.
Peab ütlema, et tol ööl ma eriti magada ei saanud. Esiteks oli küljealune kõva ja teiseks hakkasid mul ikkagi varbad külmetama, kuigi topeltsokid olid jalas. Ja muidugi tuli kustus ka kohe varsti ära, kui kõik oli vaikseks jäänud. Liigutama hakkasime umbes 8 paiku. Nüüd oli teiste kord Vällamäele minna ning meie pidime süüa tegema. Kõhutäiteks oli seekord kaerahelbepuder, mis kõigile väga maitses ning matkaüllatus, mõnus koogike. Pärast söömist võis juba uuesti matkamisele mõelda. Väike koristus veel ning asusime jälle teele.
Haanjas käisime veel poest läbi ning siis võtsime ette Munamäe külastuse. Esimest korda elus vaatasin Munamäe tornist avanevat talvist vaadet. See oli võimas. Meeletult ilus. Tegelikult on seal muidugi kogu aeg ilus. :) Sel päeval tegime igasuguseid huvitavaid metsateid ja natuke raskemat maastikku, kohe päris põnev oli. Õhtune päikeseloojang enne J.-i juurde Suhkale jõudmist oli selle matka üks pärle. Aga kui võrratu oli J. pool. Meile kõigile jätkus seal parajalt ruumi. Kõigepealt väike puhkus ning siis võeti jälle tantsud ette, J. oli pillimeheks, T. mängis vahepeal suupilli ka. Meile K.-ga kujunes sellest õhtust aga hoopis joonistamise õhtu. Ma ei teagi, mis me kõik valmis joonistasime: Harry ja Snape' i ja kõõrdi vaatava öökulli M.-i rahakotilt, igatahes, väga lahe. :) Õhtul istusime kõik koos laua ääres ja sõime maitsvaid pannkooke, mida ei jäänudki palju üle, kuigi virn oli üsna kõrge. Igatahes hea oli olla ja õhtul sai jälle kõvasti naerda. Naabrikoer N. oli ka väga armas, ta sai kiiresti kõigi lemmikuks. Lõbus oli meil küll ja kõvasti mugavam ja soojem kui esimesel õhtul. Seekord sain juba magadagi, abiks oli siin muidugi voodi olemasolu. :) 
Kolmanda päeva hommikul tänasime J.-d ja jätsime temaga hüvasti. Läksime algul natuke aega eelmisel päeval tuldud teed tagasi. Umbes seal, kus pidime uue suuna võtma, nägi M. kahte kepslevat kitse, kahjuks olid mu diga patareid juba otsad andnud, aga mõnikord on mälupildid palju paremadki kui silmaga nähtavad. Tol päeval nägime huvitavaid kontraste. Nimelt oli Suhkal üks suur ja kuri koer, kelle eest T. K. kukile võttis ning natuke edasi jalutades kohtasime kaht nähvitsat, kes klähvisid kohutavalt peenikese häälega ja kohutavalt naljakalt. Võtsime vahepeal ette teekonna üle järve. Sõime ära kogu šokolaadivaru ja isegi mandariinid, mis mul kotis leidusid. Ilm muutus pärastlõunal juba täitsa lumesajuseks. Vantsida andis, aga lõpuks jõudsime bussijaama, kust sõitsime Võrru. Üks ilus talvemuinasjutt sai läbi. Ruttu läksid need 3 päevakest. Võru bussijaama kohvikus kinnitasime veidi keha, puhkasime ning jäigi üle bussi oodata.
Bussi peal oli meil tõeline loomaaed. :) Kiisu ja hiljem tuli pisike puudel peale. Sõit läks (üllatus-üllatus) kiiresti, rääkisime K.-ga juttu. Tartusse jõudes olime kõik parajalt matkast väsinud, sättisime kotid selga, ütlesime kohtumiseni ning läksime igaüks oma teed, et eelseisvaks esmaspäevaks kuidagimoodigi valmistuda.
Ma üritasin, kuid esmaspäeval ikkagi kooli ei jõudnud. :) Õnneks sai see raske nädal läbi ja kõik rasked tööd ka tehtud.
Igatahes matk oli meeldejääv ja vahva. :)