Vahel on mul hommikuti õnnestunud vaadata sarja, mida mäletan lapsepõlvest. Nüüd näitab ETV seda uuesti. Nii ilus ja hea on see sari, nii palju õiget, puhast ja ausat ja samas ka naljakat ja kurba on selles, pean ma ütlema. Alati, kui vaatan, mõtlen, et tahaks ka sinna. Sinna, kus elavad Ingalls'id, sest seal on nii vahva. Kõik on alles ees. Täna jälle nutsin, kui vaatasin. Peretütar Mary on pimedaks jäänud ja pere on tema juurde linna kolinud. Tal on parajasti sünnipäev ja pere korraldab talle üllatuspeo. Isa on oma viiuli maha müünud, et saada raha Maryle kingituse ostmiseks, ometi avab Mary oma sünnipäeva lauas paki, mille sees on viiul ja ütleb: "Kõige suurem kingitus on mulle, see, kui sina, isa, mu sünnipäeval viiulit mängid." Ei, siis ma veel nutma ei hakanud. :) Hakkasin, siis kui Mary pidi midagi soovima, et tordil küünlad ära puhuda. Aga ta ütles, et ei oskagi midagi soovida, sest tema ümber on kõik ta kõige kallimad inimesed, ta ei vaja midagi muud.
Täna tegin putru koos banaani ja kiiviga. Nämma.
