Ma olen Vapper Vipper!!! ;)

Eksaminandi Esimene Eksam. .

Raske on kirjeldada neid tundeid, mis mu sees praegu valitsevad. See on segu ootusest, ärevusest, kärsitusest. Tunded ja emotsioonid ei taha minu sisse enam ära mahtuda. Tahaksin lennata, juustes tuult tunda, kuhugi kõrgele ronida ja sealt alla vaadata. Peaaegu, et võimatu on olla.Võiksin seda vist isegi unenäo tundeks nimetada. Reaalsus, kus sa oled? Ahjaaa, küll sa homme tuled.

Heeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeei. 

Homme!

Päike!

Ilus ilm mõjub inimesele ikka väga positiivselt. Tekib tahtmine kõike teha, igale poole jõuda ja mitte ei ole vingumise tuju. (No vähemalt mitte väga.)

Mul olid täna heliredelid, milles ma enda meelest täiega läbi kukkusin. Aga vähemalt närvi polnud üldse. Ausalt öeldes oli harjutamisest asi kaugel. Ja tegelikult peaks ikka arvestuseks süstemaatiliselt harjutama. Aga sel kevadel on kuidagi eriti raske ennast sundida. Mingil hetkel mõtled küll, et oh, päris tore on ju vaeva näha ja tunda, kuidas sõrmed klahvidega sõbraks saavad, aga selle joone peale on paganama keeruline saada. Või ma mõtlen jälle üle? Mis asi sellega küll on.. Igatahes, ma nutsin ja nutsin..ja nutsin, et kuidas ma võisin täna heliredelid teha, oleksin pidanud veel harjutama ja tegin margi maha ja kõike muud. Ja siis tuli T. ja ütles, et ei olnud hullu midagi ja nad panid hindeks nelja. Kuigi ma ise tundsin küll, et asi oli ikka päris hull. :S Õnneks on see vähemalt kaelast ära. Sellegi poolest tuleb nüüd ennast kätte võtta. Ja mitte olla minnalaskev. Ja halav jänes. Nagu mulle öeldi. :)

Siis saime A-M-ga kokku. Sattusime ühel ajal linnas olema. Ostsime jäätist ja läksime šokolaaditoole vallutama. Pean siinkohal märkima, et Musi jäätis on hea! Nii, ja siis tuli üks pisike varblane A-M-i käest jäätise vahvlit nõudma. Oli hästi õnnelik, kui kõhu täis sai. Vähemalt mulle tundus nii. Kõik on õnnelikud, kui kõht täis on:D. Igatahes oli see tänase päeva heategu. Siis me külastasime kolme kangapoodi, et mulle lõpukleidi riiet leida. Aga selle üle, mille ma siis lõpuks valin, pean ikka järele mõtlema. Käisime Riia tn. antikvariaatides ka. Mõnusad kohad. Tegin oma ammuse mõtte teoks ja ostsin "T ja õ" viimase osa. Tubli! Pärast seda aga oli kohustuslik Toomemäel ära käia. Ja kiikuma minna! Ootasime päris pikalt, et kaks tüdrukut kiikumise lõpetaksid. Rääkisime juttu ja ootasime. Siis meil sai kõrini ja läksime teisele poole, kus oli üks kiik vaba. :) Tegime vahel päikesele silma, rääkisime eksamitest ja kõigest muust huvitavast. Igal juhul oli meil vahva! Lihtsalt olla on kõige parem.

Hommikul unustasin laupäevase kirjandi korraks täiesti ära. Ja endalegi üllatuseks ei ole hirm ka enam nii suur(kui selle kohta üldse saab nii öelda). Tegelikult ma ootan juba põnevusega tänavusi teemasid ja loodan, et saan kirjutada endale südamelähedasest. Ehk siis, ma ei muretse. :)
Täna oli aktusekene. Üldiselt oli vahva. Lapsesuu ja vitamiinid. (h) Ja targad mõtted meile kaasa.
Erialasesse, kohe!

17. aprill

Raske uskuda, et kõik on nii lähedal. Alati on tundunud, et aega on. Aga nüüd on aeg otsas. Kohe algabki kõik pihta. Vanamoodi, ent siiski uus, teistmoodi. Vana ja uus koos.  Ma olen kahtleja, oma mõtetes ja endas. Ja ülemõtleja. Negatiivsed mõtted tuleb ära ajada. Kellele neid vaja on. /Selleks, et keskenduda, ei tohi üle mõelda./ 

Nii imelik, ent ometi huvitav oli täna mk-s olla. Tühjus ja vaikus, mitte kedagi pole. Kõik on reedel ära. Ei ole paanilisi harjutajaid, keegi ei otsi klassi ning nurga tagant ei kosta äkilist naerupahvakut. Hoopis teistmoodi hakkad nägema neid pisikesi detaile, mis sinu ümber on. Olgu selleks või teadetahvel või klassideraamat või täiesti sassis aknalaud, kuhu oma salli ja kindad kiirustades paned. Inimesed on need, kes panevad koha elama. Aga ometi on tore mõnikord tunnistajaks olla , mismoodi hakavad asjad elama kui inimesi pole. Kui pole siblimist-sagimist, helisid, küsimusi, vastuseid. Nii on aega vaadata.

E. Grieg - prelüüd Holbergi süidist

Sattusin kogemata siia. :) L. mängib "Isad ja pojad" saadet. Paneb kaasa elama. Aga K-A Sumera kontsert oli lahe. Ja eriti see, kui palju lilli ta sai. Nüüd peaks sööma minema, ja õppima ja harjutama ja. . .
Kas ma kavatsen "Swanni armastust" lugeda?!
Ma olen naljakas.

Ja ma ei kirjuta, ei kirjuta, ei kirjuta...

Naljakas on see, et võin päris pikalt arvutis tühja vahtida. Sõna tõsises tähenduses tegelen jõllitamise ja aja viitmisega. Nii kaua, kuni endal hakkab juba imelik. Jep, jep, ma olen tubli. Aga tegelikult võiks ju oma laiskusest jagu saada küll või mis? 

Me vaatasime eile Maryga Garfieldi multikaid juutuubist, mõnusalt lõõgastav ja naljakas. Ja täna hommikul lesisin poole üheni voodis - televusserist näidati Sabatähte ja Oliver Twisti. Ma ei väsi kordamast, kuidas ma armastan Muumiorgu ja kõiki, kes seal elavad. Oeh. Kui  saaks, siis ma kolikski Muumiorgu. Vähemalt natukeseks. Alati kui mul on paha või kurb või väsinud olla, siis võtan sahtlist kasseti Tõnu Aava loetud Muumioru lugudega. Rahustab. Ja tuju läheb paremaks. Hea, et on olemas midagi sellist.

Aga Tabikas on ka tore. Ja vanaema pool. Just eelmine nv käisime ja pildistasime, sest oli ülimõnus kevadine ilm. Tõin pajutibusid ja kaseoksi koju. Selle kevade esimest liblikat nägin ka, sattus teine kirju olema. Ehk siis on ka kirjut suve oodata... : )

Täna ma põhimõtteliselt logelesin, õigemini, mängisin mõne tunni klaverit ka. Hehhee. Ges-duuri lühikesi arpedžosid ikka viisteist minutit järjest ei mängiks ju x). Aga tuleb sedagi ette. Ja kasuks igal juhul.

. . .

Eksamitest ehk kirjandist 

Ma räägin juba mõnda aega kõigile, kuidas ma kirjandit kardan etc. Ja siis inimesed rahustavad mind, et kui ma südamest kirjutan ja lihtsalt endast parima annan, küll siis läheb kõik hästi. Ja muidugi, nii see täpselt ju ongi. Aga mul on mingi imelik kramp sees, millest tahaks lahti saada. Ma ei taha üle mõelda või teha ega midagi. Tahan lihtsalt olla mina ise. Aga see polegi tegelikult nii kerge. Ikkagi ma leian, et oleks suur abi, kui eesti keele tunnid oleksid veel reaalselt olemas. Vähemalt mulle. Pingutada tuleb ju lõpuni ja õpetaja nõust ja jõust ma siinkohal ära ei ütleks. Igal juhul on kõige tähtsam, et mul on usk endasse. Oh oleks see kõik juba läbi. Siis saaks rahulikult hakata kõiki häid raamatuid lugema, mis juba ammu ootavad ja mitte kunagi enam ei peaks põdema, vaid saaks vaba olla. Kõiges.