Raske uskuda, et kõik on nii lähedal. Alati on tundunud, et aega on. Aga nüüd on aeg otsas. Kohe algabki kõik pihta. Vanamoodi, ent siiski uus, teistmoodi. Vana ja uus koos. Ma olen kahtleja, oma mõtetes ja endas. Ja ülemõtleja. Negatiivsed mõtted tuleb ära ajada. Kellele neid vaja on. /Selleks, et keskenduda, ei tohi üle mõelda./
Nii imelik, ent ometi huvitav oli täna mk-s olla. Tühjus ja vaikus, mitte kedagi pole. Kõik on reedel ära. Ei ole paanilisi harjutajaid, keegi ei otsi klassi ning nurga tagant ei kosta äkilist naerupahvakut. Hoopis teistmoodi hakkad nägema neid pisikesi detaile, mis sinu ümber on. Olgu selleks või teadetahvel või klassideraamat või täiesti sassis aknalaud, kuhu oma salli ja kindad kiirustades paned. Inimesed on need, kes panevad koha elama. Aga ometi on tore mõnikord tunnistajaks olla , mismoodi hakavad asjad elama kui inimesi pole. Kui pole siblimist-sagimist, helisid, küsimusi, vastuseid. Nii on aega vaadata.
E. Grieg - prelüüd Holbergi süidist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar