Hopsti!
See blogi siin on soiku jäänud, aga ta on mulle armas. Tahaks ju tegelikult siia kirjutada. Kõik lihtsalt ei ole alati nii kerge kui tundub. Vahepeal on palju muutunud... kohe päris palju. Ma näen elu, inimesi, maailma teistmoodi kui varem. Olen targemaks saanud, mukslit kasvatanud, kannatust kasvatanud,  rohkem oma minale lähemale jõudnud, mitte teiste radu käinud.  Ja ma olen aru saanud, et nii ongi õige.
Meie juurest läksid ära kaks väga kallist inimest. Minu juurde tuli üks väga kallis inimene.

Ma olen kõige tugevam maailmas. Emad ju peavad tugevad olema.