Maru

Õhtust kõigile Bachi sõpradele. Just teda ma praegu kuulangi. Prantsuse süidikest, prelüüde-fuugasid, kõike muud head. Ma pole elus sellist hulka kuulamisseminare nii järjest teinud, kahes aines muudkui lähevad, endale tundub just kui vahet pidamata. Kasuks muidugi on see kuulamine igal juhul. Ja homme saab üks raskemaid loodetavasti kaelast ära ka.
Väljas möllab vastik novebri-torm. Kui emps mind rongi peale saatis, oli igal juhul väga hull vihm ja tuul, nii et vihmavarjuke ei tahtnud käes püsida. Kippus teine hoopis teisipidi ennast kogu aeg pöörama. Ja muidugi nii pime, nii pime. Tabikas pole ju valgustust kaugeltki mitte igal pool, nii, et vahel tundubki, et oled neeger öös ja jäädki sinna. Õnneks nii hull see siiski pole, kuskilt paistab ikka mingi tuluke. Päästev valguskiir, väikest viisi lootuse sümbol.
Viimasel ajal olen üha enam enda jaoks selgeks saanud, et iga inimest tuleb püüda mingil määral mõista, ükskõik kui raske, ületamatu üritus see ka ei tundu. Sest maailm pole mustvalge ja see, mida kõrvaltvaataja näeb on ainult pisikene, väga väike osa sellest, mis mõne loo taga tegelikult peidus on. See miski võib ulatuda väga sügavale ja kaugele minevikku. Kõik ei saa üksteist lõpuni mõista, ega peagi, aga vähemalt kuulata, mõtiskleda on ju võimalik, ükskõik kui valus see ka poleks. Hinges on võib-olla kurbus, viha, mõistmatus, kuid endale jääb südamesse parem tunne, kui püüda leppida, andestada.
Olen mõelnud, et peaks endale tegema T-särgi kirjaga I love Tartu, või midagi sarnast. Muidugi naljaga pooleks. Tallinn tõesti ei meeldi mulle. Aga ma püüan temaga toime tulla ja mõista. Inspiratsioon eelmisest lõigust.
Trammid mulle jällegi meeldivad, kuigi nad on kolisevad, aga omamoodi on nad toredad ka. Paremad kui trollid ja bussid.
Naljakas, et kui õhtuti koju tulen, ei põle mu kodumajas ükski tuli. Kas kõik lähevad nii vara magama? Huvitav.
Tallinnas ma ei suuda esmakordselt elus tunnis silmi lahti hoida. Aga ma olen vapper. Et te teaksite.
...
Üldiselt, ma ei väsi imestamast, kui hästi ma Tabikas, omas voodis magan, nagu karu, nagu nott.
Arvuti saab kohe tühjaks.
Nägemist.

Ärkasin täna kell pool üksteist. Ja seda ei saa mulle pahaks panna, sest millalgi peab ju inimene välja ka puhkama. Tänane päev on eriline, ikkagi 11.11.2011. Avastasin, et mu selle kuu korteriarve number on 11111. No mida? :D Kas see on mingi nali?
Õhtul näidatakse üle terve Eesti filmi "Täitsa lõpp". Meil muidugist vabakas ja peale seda on oodatud ja eriline jalgpallimatš suurel ekraanil. Kui ma oleks Tallinnas, siis arvatavasti kuuleksin seda suurt melu ja möllu koju ära, sest A. Le Coq Arena asub minu juurest u. 1 km. Tegelikult ma suht kardan seda mängu, vist peaks magama minema või midagi säärast, et häält ja närve hoida :D. Aga seda ma ei suudaks ilmaski, tuleb lihtsalt rahu säilitada, nii palju kui see võimalik on.
Klaverdajad klaverdavad TIPC-il, eesti keeles TRPK-il. Kahju ainult, et netist vaadata ei saa, iga teist konkurssi ju saab :(
T. S. on täielik mõmminägu. Täitsa karu ikka. Õigupoolest peakski tema seminari, Monteverdit, Gabrielit, Vivaldit ja teisi kuulama. Ja tegelikult tahaksin ma talle öelda, et on inimesi, kaasaarvatud mina, kellel on siiamaani riidest taskurätik ja nad võivad sinna sisse sõlmi teha, et mingi tähtis asi meeles püsiks. Hahaa. Kaval. Ja ta ei teagi seda. :)