Minu 151. postitus on pühendatud Anne-Maile, kes mind kirjutama ajendas. Tänu temale sain teada, et blogger on nii tore ja on hakanud ise statistikat tegema. Täitsa vahva ju iseenesest teada, kus sind loetakse ja kui palju ja mismoodi sind leitud on. Egolaksuke. :)
Klaverifestivalil sai möödunud nädalavahetusel juba kolme kontserti kuulatud. Esimene oli pettumus, teine oli tore ja kolmas oli ka tore. Siin kohal mainiks ära ka selle, et bussid on hakanud Tallinna ja Tartu vahelist maad sõitma umbes veerand tundi kiiremini kui varem. See on natuke imelik lausa. Aga eks tuleb lihtsalt harjuda, mis muud.
Ja ei tohi unustada, et eile käisime kolmekesti kinos Eat. Pray. Love. vaatamas. Praegu, pärast Aussi raamatu lõpuni lugemist ja ka selle filmi taustal on küll tunne, et läheks. Läheks ka. Aga senikaua... Elame veel. :)

PS! Ülimalt hea on uinuda, kui su selja vastas on soe ahi. :P
Head ööd.

Varssavis lõppes Chopini konkurss ja teise koha sai Ingolf Wunder.

Ta on väga lahe, kodukas on tal ka vinge:

See asub siin.

  

 

Teine pilt on made By Marili. Kolmanda suhtes ma päris kindel pole. Ülejäänud minu tööd.

Pisikesed asjad teevad õnnelikuks

Jaaa. Nii see on. Hetkel olen ma rõõmus sellepärast, et Eller otsustas lõpuks ometi mu stipi mulle üle kanda. Kuigi raha pole ju tegelikult üldsegi tähtis, on mingis mõttes ikkagi kindlam olla, kui teda natuke on. Ja näed sa, isegi oma blogiboikotist murran ma tänu sellele välja. 

Ma pole viitsinud siia eksistentsiaalsetest küsimustest kirjutada. Sest palju olulisem on ju elada ja olla ja teha. Ja vahel, olgem ausad, ei viitsi ma ennast lihtsalt kätte võtta, et kirjutada. Ja siis ma tobu kirun teisi, et miks nad ometi ei kirjuta. Tegelikult ei tohiks miskit teha sundusega. Kui ikka sisemist tungi millegi tegemiseks ei ole, siis pole vajagi.

Aga sügis teeb kurvaks. Naljakas. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, teeb vahel suvi ka kurvaks. Ja isegi talv. Ainult kevadel, on mingil ajal nii rõõm rinnas, et ei tea, mis sellega peale hakata. Samas loen praegu "Minu Austraaliat". Raamatu autor kirjutab sealsetest jõuludest: ei mingit lund, hoopis 40 kraadi palavust ja plastkuusepuud. See võtab küll kohe paugupealt igasugused nurinad ära. Neil seal pole ju absl. mingit PÄRIS jõulutunnet. Või ma eksin? Igal juhul olen ma isegi mustade, aga see eest põhjamaiste jõulude üle õnnelik. :)

Kiirkokkuvõte, mis ma teen ja teinud olen:

• Õpin Elleris viimasel kursal klahvi
• Läksin koori laulma
• Õpin Rahmaninovi esimest klaverikontserti
• esinen ikka vahel
• töötan mingil määral
• käin kontsertidel

Vahepeal olid MA ja EMA tööd, milleks sai parajalt õpitud ja seminari kuulatud. Peab jällegi ütlema, et kui sa saad oma tegemiste nimekirjas mingi asja lõpetatuks lugeda ja maha tõmmata, on see üldiselt väga hea tunne.

Ma olin juba unustanud, et tavakoolis hakkab vaheaeg. Elleris tähendab see projektinädalat ja pianistidele klaverifestivali Tallinnas. Vot nii. Peakski järgmise nädala paika panema. Nii on kergem ennast organiseerida.

26. oktoober 2008