Minu 151. postitus on pühendatud Anne-Maile, kes mind kirjutama ajendas. Tänu temale sain teada, et blogger on nii tore ja on hakanud ise statistikat tegema. Täitsa vahva ju iseenesest teada, kus sind loetakse ja kui palju ja mismoodi sind leitud on. Egolaksuke. :)
Klaverifestivalil sai möödunud nädalavahetusel juba kolme kontserti kuulatud. Esimene oli pettumus, teine oli tore ja kolmas oli ka tore. Siin kohal mainiks ära ka selle, et bussid on hakanud Tallinna ja Tartu vahelist maad sõitma umbes veerand tundi kiiremini kui varem. See on natuke imelik lausa. Aga eks tuleb lihtsalt harjuda, mis muud.
Ja ei tohi unustada, et eile käisime kolmekesti kinos Eat. Pray. Love. vaatamas. Praegu, pärast Aussi raamatu lõpuni lugemist ja ka selle filmi taustal on küll tunne, et läheks. Läheks ka. Aga senikaua... Elame veel. :)

PS! Ülimalt hea on uinuda, kui su selja vastas on soe ahi. :P
Head ööd.