laupäev, 19. juuni 2010

Aeg

Elu läheb jalka lainel. Näiteks eile oli väga huvitav ja dramaatiline päev. Saksa kaotas Serbiale, Sloveenia-USA viik 2:2, kui esimesel poolajal virutasid sloveenid 2:0, siis teisel poolajal lõid jänkid sama palju tagasi ja veel kolmandagi värava, mida kohtunik mingil imelikul põhjusel ei lugenud. Pluss veel siis Inglismaa õhtune allakäik Alžeeria vastu. 

Mul oli eile sünnipäev. 20. Täitsa hirmus. Ei taha üldse seda numbrit. 17 oli meil väike pidu H., P. ja A-M-ga ja muidugi Maryga. Täitsa tore õhtu oli. Natuke kriminaalne ka minu poolt :D. Igal juhul on mul väga hea meel, et nad külas käisid.

Ja eile oli siis päris sünnipäev. Sain päris palju õnnitlusi ja kingitusi. Südame tegi soojaks. Ilm oli ka nagu aru saanud, et peaks ennast kokku võtma ja mind rõõmustama. :) L. tõi veini ja mureleid ja siis käisime sõitmas natuke Saadjärve kandis. Vahvens.

Täna ärkasin 5.15, nagu viimasel ajal üsna tihti juhtub. Sellepärast olen veidi unine ka. Päeval läksime vanaema poole. Riisusime veidi trimmerdatud heina. Siis sõime suppi ja vaatasime kuninglikke pulmi. Hahaa. Nalja igal juhul sai. Victoria on täitsa sümpaatne ja ma usun, et Daniel ka. Samas natuke hirmutav mõelda nende elu peale, iga sammu jälgitakse. Alati on keegi juures, kui kuhugi lähed või midagi teed. Mul on nii hea meel, et ma olen vaba, nii on palju kergem elada ja olla.

Ilm keeras praegu muidugi ära ja hakkas sadama. Nojah.

Ma ei saa ütlemata jätta, et see pangareklaam, kus pioneeri kaelasidemega paksemat sorti poiss jääb võistkonda valimata, on ülimalt kurb ja ma ei saa seda üldse vaadata, sest mul hakkab nii kahju temast. Isegi kui ta juba suur on ja ise valib endale inimesi tiimi.

Krisse ja Matu on toredad.

Aias elab meil siil ka. :)

teisipäev, 15. juuni 2010

Mida teha siis, kui kurbus on hinges ega taha sealt lahkuda? 

Nurrikene, tule ometi koju.

neljapäev, 3. juuni 2010

Suvekurbus

Mai ei saanud ju ometi nii ära kaduda, et mina ei märganud. Siiski, sedastame fakti, kuidagi ikkagi sai. Ma ei tea, kuidas. Müstika. Hakkasin mõtlema, et tegelikult on mai ka üks lemmikumatest kuudest. Aga sel aastal. Kõik õitses nii kiiresti. Sirelid, toomingad, kirsid. Mingi ühe hetkega. Jube. Samas tegemist oli rohkem kui küllaga. Ühel nädalal olid iga päev esinemised. Küllap ma sel nädalal unustasingi enda. Mul on igatsus eelmise aasta järele, mida ei tohiks olla. Ei tohi.

Sääsed, raiped, ka õgivad nii, mis jaksavad. Nii, et pildistada ei saa.

Mõttepaus siinkohal.

Munch'i karje sobiks siia illustratsiooniks, aga tuleb hoopis koduaia kummel.

Mjäuh.