Suvekurbus

Mai ei saanud ju ometi nii ära kaduda, et mina ei märganud. Siiski, sedastame fakti, kuidagi ikkagi sai. Ma ei tea, kuidas. Müstika. Hakkasin mõtlema, et tegelikult on mai ka üks lemmikumatest kuudest. Aga sel aastal. Kõik õitses nii kiiresti. Sirelid, toomingad, kirsid. Mingi ühe hetkega. Jube. Samas tegemist oli rohkem kui küllaga. Ühel nädalal olid iga päev esinemised. Küllap ma sel nädalal unustasingi enda. Mul on igatsus eelmise aasta järele, mida ei tohiks olla. Ei tohi.

Sääsed, raiped, ka õgivad nii, mis jaksavad. Nii, et pildistada ei saa.

Mõttepaus siinkohal.

Munch'i karje sobiks siia illustratsiooniks, aga tuleb hoopis koduaia kummel.

Mjäuh.