Screaaam

Mul pole häält ja see on väga jube tunne. Tahaks rääkida, tahaks laulda, tahaks oma häält kasutada! Aga ei saa, häält ei ole. Ravitsen siin ennast ja püsin vaikselt, sest tahan ta võimalikult kiiresti tagasi saada. Imelik, et ma alles praegusel hetkel, kui oma häält korralikult kasutada ja laulda ei saa, mõistan, kui kallis vara on mu hääl mulle tegelikult. Igal asjal on lõppude lõpuks omad plussid ja miinused.
Tundub, et suvevaheaeg on alanud, aga samas peab tõdema, et ei ole ka. Esmaspäeval, kui tervist on, üritaks ikka linna saada, erialasse on vaja minna, õpikud peab ära viima, teisipäeval klassijuhatajasse. Praegu on kõik asjad veel nii lahtised ja see ei meeldi mulle üldse. Ja väljas on nii soe ja ilus, täpselt nagu ilm naeraks selle kõige üle.
Screaaam.