Olen omadega täitsa ajast maha jäänud siin blogis. On see's hea või halb, aga nii ta on. Ju siis pole viitsimist või tahtmist või hoopis midagi muud kolmandat. Kirjutan ju enamasti endale ja paber on alati parem variant minu jaoks. Mõnusam. Igal juhul on minu asemel tubli kirjutaja , Mary kes käib usinasti Eesti parimas koolis ja on muidu üks väga tark tüdruk.
Minu elust?
Haa. Ma olen sportlik. Täna näiteks sõitsin ühikast päris mitu korda edasi-tagasi kooli vahet. Käisin impros ja peale selle kolasime emaga ringi, et minu ja A-M-i armsasse toakesse natuke staffi osta. Viimastel päevadel tundubki, et kuigi mk koormus ei ole üldsegi suur, jääb ikkagi ajast puudu. Tegelikult ma tean, et see on ainult tundumine. Minus endas on asi. Aga pole hullu. Selle asja ajame korda. Muusikat on ülitore õppida. Eriti vahva on koos teha. Näiteks klaveri- ja kammeransamblikesed. Ja muidugi kõik ülejäänud tunnid: eriala; solf ja harmoonia, millest ma tahan natukenegi rohkem mõigata, selleks peab harjutama; muusikalugu, muusikalised vormid, kontsertmeister, impro, pianismi ajalugu. Ojaa.
Aeg kaob käest, teda ei tohi lasta, kuid ta läheb ikkagi. Tuleb osata teda kasutada. Loen oma vanu vihikutekste, kunagi peaks mõned siia ka ümber trükkima. Nad on nii armsalt kurvad. Unistavad. Huvitav, mis TDL-is tehakse. Peaks külastama? Seosetu jutu tuju tuli. Tegelikult jäin ma oma elu üldmuljetamisega pooleli.. Tabikas käin nädalavahetusel nagu eelmine aastagi. Häbi, et nii harva jõuan. Või peaks juba hakkama leppima tõsiasjaga, et talveelu on linnas? Mis veel? Vastik, et sügis on. Mulle ei meeldi pimedus. Langevad värvilised lehed jällegi meeldivad, värske sügisõhk ja õunad ja ploomid meeldivad. Aga see kõik on kuidagi nii kurb. Mõttes on ikka kevad, suvi. Nagu kirjutas hr. Jüssi oma "Jäälõhkujas" maiööst, mis on ainult ükskord ja mida tuleb nii kaua, nii kaua jälle oodata. Ainult hetk ja teda enam polegi. Ometi on ta kõige parem, mida üldse võib tahta. Justkui kõige parem uni, millest on kohutavalt kahju ärgata. Müstika. Kuigi ega praegusel aastaajal tegelikult ju viga pole, ootan ma ikka ja alati kevadet, just mai- ja juunikuud. Sain oma igatsuse nüüd südamelt ära.
Me käisime A-M-iga vahepeal kinos. "The Proposal". Nii hea on, kui sul ei tule kordagi mõttesse kinos kella vaadata. See on näitaja. :D Ja ma ei saa mainimata jätta, et kinos lõhnab väga hästi. L ja T sügisesed sünnipäevad on peetud. Kõike muud ka. Ahjaa. Jälle üks igatsus trügib vahele. Igatsen mk vana maja, mida praegu restaureeritakse. Praegu elutseme endises sünnitusmajas.Ja ei teagi, kunas tagasi saame koju. Tädi H. ei tööta enam mk-s, millest on väga kahju. Vähe on selliseid inimesi nagu tema. Üldsegi pole kõik nii nagu varem. Parimad pianistid läksid ära Tallinna. Esmakursuslased on naljakalt teistsugused. Või mulle ainult tundub? Uued inimesed õpivad ainult 3 aastakest mk-s. Huhh. Õnneks mina mitte. Ma ei kujuta ette, kui kokku surutud kõik see materjal peab olema. Jube. Igatsus vanade aegade järele, mis ei olegi tegelikult nii vanad. Uued vanad.

Loodus on praegu nii ilus. Ainus jama, et mul pole fotokat kaasas olnud. Aga raudselt kui järgmine nädal võtan, on ilm juba kole.. Kuigi loota ju võib ,et mitte. Ma olen väss. Ja külm on. "Kristiina see keskmine" on teemas. Cosmose Vienreiz on väga hea laul.

Aitab vast nüüd.?