Kell on 00.05. Marili harjutab klahvi. Mina vahin helesinist ekraani. Ja klõbistan klahve. Ojaa. Kas tõesti juba pühapäev? Ei tahaks uskuda. Alles oli ju reede ja meistrikursus ja siis oli laupäev ja eriala ja harjutamine ja sünnipäev.
Kõik on nii sürr, et ei tahagi sellest välja tulla. Mõnikord mõtlen, et magaks hästi kaua. Mõnusalt ja raskelt. Ja kui üles ärkan, on kõik muutunud. Loota ju võib. Uni on igal juhul üks parimaid viise põgenemiseks.. ja puhkamiseks.
Tahaks mingit pidepunkti, millest hoida. Vahel tundub, et nii laiali on kõik, nii laiali...
Nagu see tekstki siin.
[Griegi nokturn]
Olen märganud imelikke kokkusattumusi. Õigemini nad polegi enam nii imelikud. Neid ikka tuleb ette. Või siis ei ole nad lihtsalt kokkusattmused. Igal juhul paaril viimasel päeval olen vaadanud kahte filmi eesti muusikutest. Valgrest ja Otsast. Esimene dvd-lt ja teine tuli ERR-ist. Valgre plaat on vist nii ülevaadatud, et ei lasnudki mul lõppu vaadata. Igal juhul päris hea oli. Mõelda, et tema tee lõppes nii noorelt, ainult36-selt. "Vaid Sina, Niina" jäi kummitama. Ja kaadrid, kus ta klaveri taga oli, Pärnu rand ja Alice, Muinaslugu muusikas, Snowflakes. Ja kuidas ta muutus pärast sõda. Jooma hakkas ja meeleheitel maad lasi võtta. Kurb. Meeldis, et filmis oli minevik tehtud värvilisena ja Valgre surmapäev mustvalgena. Helge algus ja traagiline lõpp oli tema elul.
Otsa film. Vaatasin ühikas. Algust ei näinud. Kui ETV peale sattusin, ei saanud silmi ekraanilt. Minu jaoks võib-olla veidi liialdatud ja mõne koha peal veidi järsk. Aga üldiselt jällegi hea film. Andis hea ülevaate kunstniku elust ja inimestest, kes tema ümber olid. Mul oli Astast ikkagi kahju. Kuigi ta pakkus üle vahel. Sellised kaks natuuri vist ei olekski saanud ilma tülideta hakkama. Pean ütlema, et filmi vaadates silm puhkas ja mõte liikus kaasa. Aga taas kord traagiline ja kurb.
Marili lõpetas musitseerimise.
Facebook'i järgi olen ma Brahmsi viiulikontsert, minu sees elab liblika hing, mata on A+, mu aura on oranži värvi, puupillidest olen oboe ja kohe saan teada, missugune muusik ma olen. :D Nii.. trummipõrin: improvisaator. :D:D
PS! Närvi ajab, et ETV arhiivist T ja õ III osa enam vaadata ei saa:(. Rahmaninovi fis-moll etüüd jääb enne uinumist kummitama. Peab vist ikka kuulama korra juutubist.
Head ööd nüüd ehk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar