Minu Eesti

Blogger kaotas just mu valmis postituse ära. Aga ma ei jäta jonni, alustan uuesti! Niisiis..

Naljakas. 2010-ni on jäänud vähem kui kaks tundi. Kurk on õrnalt valus ja pea ka veidi tuikab. Suurepärane aastavahetus ütleks selle kohta. Mõtlen, et kas jõuan veel kirjutada aastast kas või mõnevõrra pealiskaudse kokkuvõtte. Ma tean, et kui ma seda ei tee, siis homme kahetsen. Sest aastanumbrit enam tagasi ei saa. Siia blogisse seda muidugi ei tule. :)

Ma soovin veel korra palju-palju Õnne neiu Anne-Maile juubeli puhul ja kirjutan  hoopis mõne sõna Justin Petrone üllitisest "Minu Eesti", mida praegu loen. 

Mul on käsil juba kolmas raamat "Minu" sarjast.  Kui "Minu Pariis" ja "Minu Alaska" paelusid, siis "Minu Eesti" haarab lugejast kõvasti kinni ega kavatsegi lahti lasta. Asi sai alguse sellest, et Mary luges netist paari katkendit loost ning ta mainis, et tahaks Ingale, meie Läti sõbrannale, kinkida inglise keelse variandi raamatust. Poes käisin siiski mina ja tõingi meile koju "My Estonia".  Lugemist alustasin juba Apollos, kuid siis jäi aega väheks ja eriti kaugele ei jõudnud. Kodus inglise keelset lugedes ei olnud ikka päris see.. Niisiis ei pidanud ma vastu, mõtlesin, et raamatukogu järjekord ei jõua minuni veel nii pea ja sedastasin, et raamatupoes ma ka seda läbi lugeda ei jõua. Tellisin "Minu Eesti" PP-i kodukalt ja paari päeva pärast oligi see juba maksikirjana minu postkastis. Nüüd loen ja aeg-ajalt muudkui mugistan naerda. Nužna nož ja zadknis on muidugi eriti hea. :) Ülimalt huvitav on reisida tagasi aastatesse 2002 ja 2003, mil mina olin alles vastavalt 12 -ja 13-aastane. Kas midagi on nende vahepealsete aastate jooksul muutunud? Ei tea. Mulle tundub see aeg igatahes Justini pilgu läbi palju värvikirevam kui käesolev. Aga võib-olla ta oligi? 

Vahva on näha, kuidas üks ameeriklane järjest rohkem Eestimaaga harjub. Kui palju ta imestab nende nähtuste ja asjade üle, mis meile on tavalised, kuid samas võtab seda kõike omaks. Hea on lugeda, kuidas Epp Justinile ühest või teisest asjast Eestis jutustab ning kuidas viimane sellele reageerib ja mida mõtleb.  Muidugi toimib ka vastupidine suhe.  Juba Justin Petrone loo algus on muinasjutuline ja tõepoolest romantiline, nagu juba öeldud on.  Raamat on väga hästi kirjutatud, mõnusa huumoriga ja samas hästi  kerge lugeda. Mulle meeldib, et ta on oma loos väga siiras ja aval, nagu räägiks ta seda lugu heale sõbrale. Südamesse jääb soe tunne, kui "Minu Eesti" käest paned. 

Tegelikult pole ma oma lugemisega veel lõpu lähedalgi, alles 180-s lk. Ja ausalt öeldes on mul selle üle hea meel, et lugemist veel jätkub. Sest kui hea raamat otsa saab, on ikka natuke nukker tunne. Õnneks kirjutab Justin Petrone ka teise osa. Jään pikisilmi ka seda ootama. :P

Kui ma nüüd üritaksin raamatust midagi negatiivset leida, siis ma peaksin ütlema, et see on raske. Võib-olla saan seda öelda, kui päris läbi lugenud olen. Natuke "kõditab" see, et inglisekeelne variant ikkagi natuke erineb eestikeelsest, mis on minu meelest parem.  Aga arvatavasti on see minu luul. Igal juhul lõpetan nüüd oma vaimustuse kirjutamise. Kindlasti jõuan seda teha veel ja veel. :)