Pean tunnistama, et olen ikka kohutavalt laisk. Muud selle kohta küll öelda ei saa, et ma kõikidest sündmustest ei ole IKKA VEEL ette võtnud kirjutada. Mis inimese küll selliseks muudab?
Viimasel ajal mõtlen ma üldse rohkem kui teen, nt plaanin, mida kõike lugema peaks jne. Ja jääbki venima, sest ma lihtsalt ei suuda otsustada, et mida siis. Kas T ja Õ ära lõpetada või miskit kergemat jälle. Ja siis veel see hommikune ärkamine. Paned äratuse poole üheksaks. Ja ütled õhtul endale: kui kell heliseb, siis ma kindlalt kohe tõstan jalad teki alt välja ja hakkan toimetama. Aga kui see hetk kätte jõuab, siis mitte mingi vägi, ei hoia telefoni kella täie laksuga kinni vajutamast ja siis mobla käes/kaisus edasi põõnamast. Päris jube, kas pole? Tahtejõuetus. Endal ka hakkab hirmus, kui sellised asjad toimuvad..
Daki raamat-päevikust olen saanud mitmeidki häid mõtteid, mis aitavad elada. Ta kirjutab nii mõnusasti, alati midagi otsides, kaheldes. Nii unistavalt.
Kas ma olen ametlikult nolifer nüüd, et lihtsalt päevi raiskan ja tegutsemise asemel mitte midagi teen. Noh, tegelikult ma ju harjutan klahvi küll nii palju kui jõuan ja saan, aga tahaks, et miskitki oleks paigas, et mingi süsteem oleks. Et asjad ei kaoks ja oleks korras. Täpipealt just nii. Tuleb ikka reeglid kehtestada ja enda vastu karm olla, kui neid ei täida. Tegelikult on tõde vägagi selge ja arusaadav igaühele. Lihtsalt tuleb teha, mitte mõelda. Lihtne, kas pole? :D Ojaaa.
Ma käisin nüüd juba eile Madame Butterfly'd vaatamas. Väikses Vanemuises. Mu saateklassi laulja kutsus mind. Aga see oli nii ilus, eriti teine pool. Ja väga traagiline lugu. Saateklassis on mul ka palju ilusat, mida mängida. Ja erialas on nii palju, mida õppida. Ja ansamblites ja kõik muuuuuu. Apppppppppppiiiii. Insane.
"Tänasest hakkan" ei tahaks siia küll kirjutada, aga midagi muud vist ei jää üle ka. Kui seda ei ütle, siis ei muutu midagi.
Punkt. Häbi on endal ka oma laiskusest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar