Mu südames on rõõm, sest kevad on juba nädalakese kestnud. Sel aastal tuli ta minu jaoks eelmisel pühapäeval. Sõitsin bussiga linna, tulin Atlantise juures maha ja kõndisin jalakäijate silla poole. Päike soojendas mind ja kõik muudkui tilkus. Tundsin ära, et see on see päev, see hetk. Jah, ka enne oli kevadet tunda, kui väga tahta oleks tahtnud, aga siiski polnud see päris see. Ma ei teagi, kas eelmine pühapäev oli see päris-päris algus, aga ma arvan, et ta siiski oli. Selle pika ja lumise talve järel. Igal juhul, olgu seda pikka, aeglast tõelise kevade poole liikumist kui palju tahes. Nüüd võin ma kindel olla, et ta on lähedal, ta tuleb, ta on teel. Nati luulet ka, mis mul pähe tuli ühel hetkel:
Kevad tuleb, ta pole enam kaugel,
kuigi tal on uni laugel,
ta tuleb,
ta pole enam kaugel.
Ma sain hiljuti aru, et tegelikult on see päris tore, kui kevad niimoodi aeglaselt tuleb. Siis oskan kõvasti rohkem aprilli-mai-juuni aega hinnata ja seda nautida. Näha, kuidas loodus hakkab tasapisi muutuma, naeratama. Näha esimesi väljasulanud rohukõrsi, teid, vett, päikest, mis vaeva näeb. Hea, et vahel ka teistmoodi on. See õpetab ja paneb mõtlema. Nagu eile pärast I ja B kontserti. See õpetas järjekordselt vaikust armastama ja kuulama ja hoidma. Kuigi kontsert oli ju iseenesest tore. Ja apest tevi ajal täitis mind suur õnnetunne.
Eile oli kirju liblikas meie ülemise korruse akna peal, ta näis nii talveunine. Varsti lähen Ellerisse.
Ma ei saa jätta mainimata, et mulle väga meeldib, et mu sünnipäev on 18. juunil! See oli väga tähtis. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar