Homme kirjutavad abituriendid küpsuskirjandit. Arvatavasti viimaseid kordi üleüldse sellises vormis. Ma ei teagi, mis tunne mul on. Imelik vist, et ma enam ise kirjutama ei pea. Raadios kaks saatejuhti ütlesid, et küll nemad on ikka õnnega koos, et enam eksameid sooritada ei tule.Minul on tunne, et ma hea meelega õpiks veel natuke ja teeks mõne eksami. Sest nii tore on ometigi ennast proovile panna, vaeva näha, tunda, et sa oled teinud kõik, mis sinu võimuses, et saavutada endale seatud eesmärgid.
Naljakas, et ma kirjandit nii väga kartsin. Ja siis see tuli ühe hetkega ja oligi läbi. Nii äkki. Ja mu muretsemine pealkirja pärast. Arvasin, et olin selle teistmoodi kirjutanud, kui ette antud oli. Ja põdesin nii, mis hirmus, olin kurb ja löödud. Lõpuks rahunesin ikka maha ja sisendasin endale, et kõik läheb hästi. Ja siis sain kätte oma töö koopia ja nägin, et kõik oli ikkagi korrektne. Uskumatu ütleks selle kohta. Sellist asja pole varem olnud. Kirjand oli minu jaoks väga tähtis. Oli ja on.
Igal juhul, selget pead ja arukaid ideid kõigile homsetele kirjutajatele!
ˇ . ˇ
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar