Naljakas. Mäletan aastate tagusest jõuluajast suurt elevust. Ootasin jõule väga, see oli midagi nii erilist. Alati oli see õige jõulutunne olemas. Igal esmaspäeval pärast adventi olid koolis muinasjutuhommikud, kus suuremad lapsed esitasid pisematele väikseid jõulunäidendeid. Mängisin ka ise nendes näidendites. See oli vahva aeg, nii mõnus oli tunda seda jõuluhõngu, mis iga esmaspäevaga aina rohkem ninna tungis. Kaunistasime koolimaja, see oli lausa konkurss. Iga klass sai loosiga mingi kindla koha, mis jäi tema hooleks. Mäletan, kui vahva see kaunistamine oli ja millise innuga seda tehti. Jõulupidu suures saalis oli ka asi, mida ma alati ootasin. Eriti tore oli, kui pidu toimus õhtupoole. Saalis oli pime ja ainult väiksed tuled põlesid. Ma arvan, et mulle meeldiski kõige rohkem just see sagimine, ettevalmistused, naer, põnevus, kananahk ja samas ka härdus. Nii oli hea koju ja vaheajale minna.
Praegu. Praegu on teisiti. Isegi päev enne jõululaupäeva olin linnas. Ohkama paneb, kui näed igal pool inimesi, kes aina ostavad, sebivad ringi, kiirustavad, valivad, mõtlevad, pingutavad. Sellest jääb tühi tunne. Kommertslik tunne. Niimoodi kaotab kogu asi hoopiski mõtte. Tegelikult on aga just need kaks nädalat enne aastavahetust mõeldud mõtisklemiseks: mis oli hästi, mis oleks võinud paremini olla, mis jäi meelde, mis tasuks unustada ja minevikku jätta. See aeg on oma lähedastega koos olemiseks, hea olemiseks, halva unustamiseks. Hoopiski mitte pabistamiseks, kui palju ikka raha kulutada või lihtsalt arutult ringi tuiskamiseks. Minu arust võiksid poed ka sellest aru saada ja oma lahtioleku aegu kokkupoole suruda. Aga, arvake ära, mis! Nad ei tee seda. Mina kinkisin inimesele, kes minu vastu sõbralik on, aga kes pole üldse mulle sõber või lähedane või miski, väikse martsipanisüdame. Ja see tegi mulle südamesse nii hea tunde, sooja ja ilusa tunde. Selle õige jõulutunde jaoks on vaja rahu, sellele keskendumist, läbielamisi, lugemist ja aega selle kõige jaoks.
Täna käisime vanaema pool. Päris naljakas oli vahepeal põlvini lumes sumbata. Tõeline talv. Lihtsalt pere koos, jõulusöök, Matu, Krisse, Kaaro. Käisin emaga laudas. Söötsin tibusid, kallistasin kukekest, tegin Pitele pai. Loomadega on üldse tore koos olla. Nad tõepoolest mõistavad sind paremini, kui mõni inimene, kellest vaatamata rohketele sõnadele midagi aru ei saa. Tagasi tulles oli tuul vastu. Kõndisin pidevalt uduste prillidega, sest lumi tuiskas näkku ja soe hingeõhk veel sinna otsa. Pikk kiirreisirong kihutas mööda, kui me suure teeni välja olime jõudnud. Koju oli hea jõuda. Siin on soe. Lõpetasin oma hommikul alustatud päkapiku tegemise ja meisterdasin kuldseid lumehelbeid juurde. Sõime ülimaitsvat emme tehtud jõulusööki: ahjukartuleid, kanakastet, kapsast. Jõululaupäeval maitseb isegi tavaline võileib ilma mingi muu katteta imeliselt, kuigi mulle maitseb see tavapäevadel ka hästi. Lugesin oma jõulusalmikut, pärit aastas 1995. Nii ilus on see pisike raamatuke.
 |
| Pilt on tehtud 25. detsembril 2006, usute või mitte. :) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar