Ise

Kõndisin eile koju ja nägin oma armsat teed, mis lume alt paistis(autod ja sula olid oma töö teinud) ja mulle tuli meelde, kuidas ta välja näeb. Uskumatu, millist rõõmu see minus tekitas. Lihtne puhas õnnetunne sellest, et kunagi ma näen oma teed päriselt, peale pikka-pikka aega, kui ta on olnud lume all. Kunagi ma näen teda, siis kui ta on kuiv ja ilusa mustriga ja krobeline. Ja veel ei saa ma mainimata jätta, et mul ei ole aja praeguse kulgemise vastu mitte midagi. Ei, ma ei vingu ega oota kannatamatult, et tuleks see kevad juba ometi või jääks see veebruar vahelt ära. Hea on, et kevad tuleb tasakesi, et päev päeva järel astub aeg oma rada. Niimoodi on seatud. Mõnusalt hea tunne on rahul olla.  

Ja mitte kordagi pole juhtunud, et veebruar oleks tulnud enne, kui jaanuar ära läheb, ja et mai oleks jõudnud ette aprillist. 
Ingel, ingel, vii mind taeva, panen sulle kellad kaela, seal siis kellad lahku löö... (see viimane fraas komadega eraldatutest on minu loomingulisuse vili)