Süda

Vahel ei suuda ma ära imestada, kui palju õelust ja kibestumist inimeste sisse ära mahub. Nojah. Ma tean, et internetikommentaare lugeda on üsna rumal tegu, sest
1) enamik kommentaare on parastava, kurjustava, vinguva, kiruva sisuga
2) enamik kommentaare kubiseb kirjavigadest
3) enamik kommentaare on mõttetud ja ajuvabad
Siiski on uudishimu minust vahel suurem. Ja vahel leidub selles suures ...hunnikus ka midagi erandlikku. Ja seda enam paistab see silma.
Loen üht oma endise klassiõe blogi, kes kirjutab palju ja üsnagi detailselt oma elust. Tema siirus on kaasa toonud järjekordsete õelutsejate kriitika tema naiivsuse, avaluse, piltide aadressil. Need inimesed, kes anonüümselt mõnitavaid ja õelaid kommentaare kirjutavad, on madala enesehinnanguga. Nad näevad nii palju musta ja halba, selle asemel, et üles leida head ja helged asjad. Naljakas, kuidas lihtsalt võetakse kätte ja toitutakse teise probleemidest, tehakse inimest veel nii maha, kui annab. Seda kõike selleks, et end paremini tunda? Selle asemel, et võtta aeg maha, vaadata enda sisse ja küsida: "Kas mina olen parem kui teine, kas mul on õigus teisele halvasti öelda?" Keegi meist pole täiuslik. Kui igav oleks elu, kui igal pool meie ümber kõnniksid ringi inimesed, kellel poleks ühtki viga. Inimesed oleksid kõige kaunimad, ausamad, puhtamad, viisakamad, targemad. Kõige kompetentsemad igal alal. Kuhugi poleks vaja pürgida, heaolu oleks täielik. Ainult üks asi siin juures: meil ei oleks unistusi, meil ei oleks teed, mida mööda edasi minna. See just ongi elu võlu, ilu ja valu, et kõigil meil on omad mured ja rõõmud, head ja vead. See teebki elu huvitaks ja mitmekesiseks. Rohkem sallivust, empaatiavõimet, kaastunnet. Rohkem süvenemist.

Mind ootab nüüd "Minu Eesti 2". :-)