Öö, öö on parim aeg, et unustada tegelikkus. Põgeneda kaugele ära. Unustada seegi, et homme algab kõik otsast. Poleks iial arvanud, et kevad võib minus kõigega, mis on nii armas, nii suurt kurbust tekitada. Jah. Läheb, üle, läheb. Minus on tunne nagu kevad põletaks, hing põletaks. Et kohe-kohe saab kõik otsa. Ainult natukene ongi jäänud ja mul on aega nii vähe. Mul on võimatult kiire ja otsatult vähe aega. Ja vähe jõudu. Jõuetus. Aga samal ajal on see maagiline. Mis siis, et nukker. Ka meeletult paeluv. Kuidas mõned inimesed saavad olla ratsionaalsed, kalkuleerivad ja korralikud? Mina ei saa. Ma vist es tahaski olla sääne. Olla tuleb nii nagu olemine nõuab. Olla tuleb nii, et endal on hea olla. Olla tuleb nii, kuis oled. Mis saaks siis, kui kaks ööd oleks järjest. Ei tea. Aga mul on koriander, basiilik, metsmaasikas ja...lavendel. Rosmariini tahaks ka.
"Meie õue lapsed". Oli hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar