Rondiino, Credo

Avastasin just hetk tagasi enda jaoks rondiino. See on nii üliarmas sõna minu meelest, palju armsam veel kui kontsertiino. Nunnu. Ja siis muidugi Credo. See osa missast hakkab mulle järjest enam südame külge. Jõudsin lõpeks Tallinnast tagasi. Tundus nagu need 2 ja pool päeva oleks kestnud igaviku. Aja mõõde on ikka naljakas.

Sirvisin oma lemmik-kohas Apollos E. Rajandi nimede raamatut. Olin vist nii süvenenud, et üks poiss kes minu kõrval Kristina Šmiguni raamatut luges, küsis siira huviga, et mis raamat see on, mis nii huvitav on :D. Näitasin talle innukalt oma vaimutoitu ja tema noogutas heakskiitvalt. Mina kiitsin tema lugemisvara ka ja tema ütles, et on oma otsuse selle raamatu kasuks teinud ning läks kassasse. :) Koju tulin rongiga ja häälega, sest otsustasin trotsida raudteeparandustöid, mis rongi aeglustasid. Ja tegelikult ma nägin Apollos "Kuldseid lugusid" ka, mis tuletab mulle meelde, et peaks võtma rampsist selle. Siin ma nüüd olen. Kuulan missat ja mõtlen, et tagumine aeg on hakata eksamiteks täie rauaga valmistuma, sest nad on UKSE EES!!! Solf, harmoonia, eriala, kontsertmeister ja kammer.