Elan välja

Pean tunnistama, et olen ikka kohutavalt laisk. Muud selle kohta küll öelda ei saa, et ma kõikidest sündmustest ei ole IKKA VEEL ette võtnud kirjutada. Mis inimese küll selliseks muudab?

Viimasel ajal mõtlen ma üldse rohkem kui teen, nt plaanin, mida kõike lugema peaks jne. Ja jääbki venima, sest ma lihtsalt ei suuda otsustada, et mida siis. Kas T ja Õ ära lõpetada või miskit kergemat jälle. Ja siis veel see hommikune ärkamine. Paned äratuse poole üheksaks. Ja ütled õhtul endale: kui kell heliseb, siis ma kindlalt kohe tõstan jalad teki alt välja ja hakkan toimetama. Aga kui see hetk kätte jõuab, siis mitte mingi vägi, ei hoia telefoni kella täie laksuga kinni vajutamast ja siis mobla käes/kaisus edasi põõnamast. Päris jube, kas pole? Tahtejõuetus. Endal ka hakkab hirmus, kui sellised asjad toimuvad..

Daki raamat-päevikust olen saanud mitmeidki häid mõtteid, mis aitavad elada. Ta kirjutab nii mõnusasti, alati midagi otsides, kaheldes. Nii unistavalt.

Kas ma olen ametlikult nolifer nüüd, et lihtsalt päevi raiskan ja tegutsemise asemel mitte midagi teen. Noh, tegelikult ma ju harjutan klahvi küll nii palju kui jõuan ja saan, aga tahaks, et miskitki oleks paigas, et mingi süsteem oleks. Et asjad ei kaoks ja oleks korras. Täpipealt just nii. Tuleb ikka reeglid kehtestada ja enda vastu karm olla, kui neid ei täida. Tegelikult on tõde vägagi selge ja arusaadav igaühele. Lihtsalt tuleb teha, mitte mõelda. Lihtne, kas pole? :D Ojaaa.

Ma käisin nüüd juba eile Madame Butterfly'd vaatamas. Väikses Vanemuises. Mu saateklassi laulja kutsus mind. Aga see oli nii ilus, eriti teine pool. Ja väga traagiline lugu. Saateklassis on mul ka palju ilusat, mida mängida. Ja erialas on nii palju, mida õppida. Ja ansamblites ja kõik muuuuuu. Apppppppppppiiiii. Insane.

"Tänasest hakkan" ei tahaks siia küll kirjutada, aga midagi muud vist ei jää üle ka. Kui seda ei ütle, siis ei muutu midagi.

Punkt. Häbi on endal ka oma laiskusest.

Aiaiai

Ma tahaks siia palju kirjutada. Uuest aastast, iluuisutamise EM-ist, talispordist, klaverist, emotsioonidest, eesmärkidest ja üritustest, lihtsalt uitmõtetest. Ja mõne pildi paneks ka. Aga hetkel tunnen ma pea ja õlgade vahel liiga suurt väsimust, et seda tegema hakata. Igal juhul kirjutan ma kohe kindlasti!!! sellest kõigest. Ja pildid muidugist ka:). 

Miauhti.

Head uut 2010-ndat!

Minu Eesti

Blogger kaotas just mu valmis postituse ära. Aga ma ei jäta jonni, alustan uuesti! Niisiis..

Naljakas. 2010-ni on jäänud vähem kui kaks tundi. Kurk on õrnalt valus ja pea ka veidi tuikab. Suurepärane aastavahetus ütleks selle kohta. Mõtlen, et kas jõuan veel kirjutada aastast kas või mõnevõrra pealiskaudse kokkuvõtte. Ma tean, et kui ma seda ei tee, siis homme kahetsen. Sest aastanumbrit enam tagasi ei saa. Siia blogisse seda muidugi ei tule. :)

Ma soovin veel korra palju-palju Õnne neiu Anne-Maile juubeli puhul ja kirjutan  hoopis mõne sõna Justin Petrone üllitisest "Minu Eesti", mida praegu loen. 

Mul on käsil juba kolmas raamat "Minu" sarjast.  Kui "Minu Pariis" ja "Minu Alaska" paelusid, siis "Minu Eesti" haarab lugejast kõvasti kinni ega kavatsegi lahti lasta. Asi sai alguse sellest, et Mary luges netist paari katkendit loost ning ta mainis, et tahaks Ingale, meie Läti sõbrannale, kinkida inglise keelse variandi raamatust. Poes käisin siiski mina ja tõingi meile koju "My Estonia".  Lugemist alustasin juba Apollos, kuid siis jäi aega väheks ja eriti kaugele ei jõudnud. Kodus inglise keelset lugedes ei olnud ikka päris see.. Niisiis ei pidanud ma vastu, mõtlesin, et raamatukogu järjekord ei jõua minuni veel nii pea ja sedastasin, et raamatupoes ma ka seda läbi lugeda ei jõua. Tellisin "Minu Eesti" PP-i kodukalt ja paari päeva pärast oligi see juba maksikirjana minu postkastis. Nüüd loen ja aeg-ajalt muudkui mugistan naerda. Nužna nož ja zadknis on muidugi eriti hea. :) Ülimalt huvitav on reisida tagasi aastatesse 2002 ja 2003, mil mina olin alles vastavalt 12 -ja 13-aastane. Kas midagi on nende vahepealsete aastate jooksul muutunud? Ei tea. Mulle tundub see aeg igatahes Justini pilgu läbi palju värvikirevam kui käesolev. Aga võib-olla ta oligi? 

Vahva on näha, kuidas üks ameeriklane järjest rohkem Eestimaaga harjub. Kui palju ta imestab nende nähtuste ja asjade üle, mis meile on tavalised, kuid samas võtab seda kõike omaks. Hea on lugeda, kuidas Epp Justinile ühest või teisest asjast Eestis jutustab ning kuidas viimane sellele reageerib ja mida mõtleb.  Muidugi toimib ka vastupidine suhe.  Juba Justin Petrone loo algus on muinasjutuline ja tõepoolest romantiline, nagu juba öeldud on.  Raamat on väga hästi kirjutatud, mõnusa huumoriga ja samas hästi  kerge lugeda. Mulle meeldib, et ta on oma loos väga siiras ja aval, nagu räägiks ta seda lugu heale sõbrale. Südamesse jääb soe tunne, kui "Minu Eesti" käest paned. 

Tegelikult pole ma oma lugemisega veel lõpu lähedalgi, alles 180-s lk. Ja ausalt öeldes on mul selle üle hea meel, et lugemist veel jätkub. Sest kui hea raamat otsa saab, on ikka natuke nukker tunne. Õnneks kirjutab Justin Petrone ka teise osa. Jään pikisilmi ka seda ootama. :P

Kui ma nüüd üritaksin raamatust midagi negatiivset leida, siis ma peaksin ütlema, et see on raske. Võib-olla saan seda öelda, kui päris läbi lugenud olen. Natuke "kõditab" see, et inglisekeelne variant ikkagi natuke erineb eestikeelsest, mis on minu meelest parem.  Aga arvatavasti on see minu luul. Igal juhul lõpetan nüüd oma vaimustuse kirjutamise. Kindlasti jõuan seda teha veel ja veel. :)

Sobramise tulemus

Leedu 2008

Meeletu on meeletu

Tätte näidendeid olete lugenud?
Mina vaatasin just "Meeletu" ekraniseeringut. Täitsa kreisi.

Ahjaa. Klassikontsert oli ka. Päris tore. Aga omamoodi veider minu enda jaoks. Tordisööming oli äge.

Järgmine nädal siis neljapäevani esinemised iga päev. Let's rock!

Mõmm-hiir. Hiir-mõmm.

Minu 120-s postitus.