Iga päev, kui ma raekojaplatsil kõnnin, vaatan ma suudlevaid tudengeid. Vaatan, kuidas vesi vihmavarju äärtest välja voolab ja noorte jalge ümber tantsu lööb. Iga päeva, mil fontään töötab, olen lugenud kordaläinuks. Niiviisi võib juba unistada, et vesi jääbki talveks vulisema. Aga täna keerati mu purskkaevuke kinni. Tegelikult pole see üldsegi hull. Armunuid on niisamagi hea vaadata, muidugi nati kurvem. Ja pealegi on neid põhjust ka sellepärast vaadata, et teada saada millal vesi jälle elama hakkab. :)  Muidugi on sinnani veel maailmajagu aega, aga on hea, et on, mille nimel elada. 

Lootusetult lapselik olen ma, lall-lallllll-llaaaa. 

Täna saab Tabikas tududa! Jeeeii! :P

Minu 151. postitus on pühendatud Anne-Maile, kes mind kirjutama ajendas. Tänu temale sain teada, et blogger on nii tore ja on hakanud ise statistikat tegema. Täitsa vahva ju iseenesest teada, kus sind loetakse ja kui palju ja mismoodi sind leitud on. Egolaksuke. :)
Klaverifestivalil sai möödunud nädalavahetusel juba kolme kontserti kuulatud. Esimene oli pettumus, teine oli tore ja kolmas oli ka tore. Siin kohal mainiks ära ka selle, et bussid on hakanud Tallinna ja Tartu vahelist maad sõitma umbes veerand tundi kiiremini kui varem. See on natuke imelik lausa. Aga eks tuleb lihtsalt harjuda, mis muud.
Ja ei tohi unustada, et eile käisime kolmekesti kinos Eat. Pray. Love. vaatamas. Praegu, pärast Aussi raamatu lõpuni lugemist ja ka selle filmi taustal on küll tunne, et läheks. Läheks ka. Aga senikaua... Elame veel. :)

PS! Ülimalt hea on uinuda, kui su selja vastas on soe ahi. :P
Head ööd.

Varssavis lõppes Chopini konkurss ja teise koha sai Ingolf Wunder.

Ta on väga lahe, kodukas on tal ka vinge:

See asub siin.

  

 

Teine pilt on made By Marili. Kolmanda suhtes ma päris kindel pole. Ülejäänud minu tööd.

Pisikesed asjad teevad õnnelikuks

Jaaa. Nii see on. Hetkel olen ma rõõmus sellepärast, et Eller otsustas lõpuks ometi mu stipi mulle üle kanda. Kuigi raha pole ju tegelikult üldsegi tähtis, on mingis mõttes ikkagi kindlam olla, kui teda natuke on. Ja näed sa, isegi oma blogiboikotist murran ma tänu sellele välja. 

Ma pole viitsinud siia eksistentsiaalsetest küsimustest kirjutada. Sest palju olulisem on ju elada ja olla ja teha. Ja vahel, olgem ausad, ei viitsi ma ennast lihtsalt kätte võtta, et kirjutada. Ja siis ma tobu kirun teisi, et miks nad ometi ei kirjuta. Tegelikult ei tohiks miskit teha sundusega. Kui ikka sisemist tungi millegi tegemiseks ei ole, siis pole vajagi.

Aga sügis teeb kurvaks. Naljakas. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, teeb vahel suvi ka kurvaks. Ja isegi talv. Ainult kevadel, on mingil ajal nii rõõm rinnas, et ei tea, mis sellega peale hakata. Samas loen praegu "Minu Austraaliat". Raamatu autor kirjutab sealsetest jõuludest: ei mingit lund, hoopis 40 kraadi palavust ja plastkuusepuud. See võtab küll kohe paugupealt igasugused nurinad ära. Neil seal pole ju absl. mingit PÄRIS jõulutunnet. Või ma eksin? Igal juhul olen ma isegi mustade, aga see eest põhjamaiste jõulude üle õnnelik. :)

Kiirkokkuvõte, mis ma teen ja teinud olen:

• Õpin Elleris viimasel kursal klahvi
• Läksin koori laulma
• Õpin Rahmaninovi esimest klaverikontserti
• esinen ikka vahel
• töötan mingil määral
• käin kontsertidel

Vahepeal olid MA ja EMA tööd, milleks sai parajalt õpitud ja seminari kuulatud. Peab jällegi ütlema, et kui sa saad oma tegemiste nimekirjas mingi asja lõpetatuks lugeda ja maha tõmmata, on see üldiselt väga hea tunne.

Ma olin juba unustanud, et tavakoolis hakkab vaheaeg. Elleris tähendab see projektinädalat ja pianistidele klaverifestivali Tallinnas. Vot nii. Peakski järgmise nädala paika panema. Nii on kergem ennast organiseerida.

26. oktoober 2008

oehhh..

On uskumatu, kuidas üks lugu võib hinge nii helisema panna. Uskumatu, et võib olla midagi nii ajatut.

Katkeid minu Suvemälestustest

Kuna blogimistahtmist pole sel suvel olnud (netti kirjutada pole hoopiski nii mõnus kui pastakaga paberile), lisan siia mõned märkmikku kriblatud mälupildid. Toimetamata, melanhooliast nõretavad ja koleda käekirjaga, mida siin kahjuks näha pole :). So, be careful.

13.06.2010

Kirjutan, et seda hommikut, päeva meelde jätta. Ärkasin umbes 5.15 hommikul. Kardinatest kumas läbi kollast heledat valgust. See oli justkui unistus. Pärast eilset tuulist-tujukat ilma oli loodus peaaegu rahunenud. Käisin köögis ja siis läksin korraks õue, et kogeda seda tunnet, mil juba kella viie-poole kuue vahel on suur valge väljas. Külm oli. Läksin tagasi tuppa. Olin voodis, aga und ei tulnud. Siis tudusin vist veidi. Ärkasin üles, lugesin Südameraamatu lõpuni. Uuesti unemaale. Ärkasin. Järsku oli kõik hall ja vihmane. Kas see oli uni?

Uuendus: Võib-olla ongi nii, et millegi üleloomuliku kogemiseks tuleb ärgata nelja-viie paiku?

14.06

Naljakas tühjus on. Täna tegin telekaalust VHS-ide inventuuri. Nett ei taha töötada ja vajalikud asjad lähevad meelest ära. Kaua võib blokkida, ah?/.../ Üks kuradikäpp õitses. Karikakrad ja tõrvalilled ka. Hall, mõttetu ilm. Pime on ka. Oehhhh.

15.06.2010

Pilved on valged ja taevas on sinine. Iseenesest loogiline. Ainult mitte siis, kui elad Eestis. No fear.

19.07.2010

On naljakas, et kui täna ärkasin, oli viimase aja kohta tavapäratu ilm, selline hall, pilvine ja rahulik. Ärkasin pool viis hommikul nagu kunagi juuni algul. Praeguseks on aga ilm päikeseline ja soe, nagu viimastel nädalatel tavaks on saanud. Täpselt vastupidine juunikuu varahommikul olnule. Peaksin ma seda võtma kui märki? Kui märki millest? Kui lihtsalt tähelepanekut?

23. 07.2010

Nii mõnus. Väljas on praegu pehme hallus. Kuskilt kumab valgust. Mu meeleoluga sobib igal juhul suurepäraselt. Täna öösel nägin esimest korda elus oma silmaga põuaäikest. Läksin kella veerandkahe paiku välja, et ennast jahutada. Higistasin toas ennast seaks. Esimese asjana sähvas mulle valgusepahvak vastu. Mõtlesin, et mis toimub, midagi nii nõiduslikku polnud ma varem näinud. Lihtsalt välgusähvatused ilma kõmistamiseta. Istusin siis ja muudkui vaatasin seda imet ja mõtlesin oma nukraid mõtteid. Sellised nad suvel juba kord on – magusalt nukrad.
Eile mõtlesin, et mulle on midagi positiivset ja kosutavat lugemiseks vaja. Täna hommikul lugesingi „Bullerby lapsed“ läbi. Mu kõige lemmikum raamat läbi aegade. Nii palju head. 
Mängisin Rahmaninovi kontserdi ka läbi. Järjest enam hakkab ta mul meeldima.

03.08.2010

Nii hea, et on olemas suvi. Ausõna selle peale. Mõnus on unustada mõneks ajaks kõik mured, unustada kogu maailm, mis aina keerleb ja keerleb, unustada, et on olemas need paganama külmad ja lühikesed talvepäevad (et need ka peavad olemas olema). . Lihtsalt käia igal hommikul oma järves ujumas, nautida päikesepaitust, olla paljajalu, mitte teada, mis nädala-ja kuupäev parasjagu on, unustada, et on olemas kohustused, lõputult ja palju unustada. Kui hea see on. Meeletult hea.