Elu

Pean ausalt tunnistama, et esmaspäevane eksam tekitas minus midagi kirjeldamatut. Kahju, et see nii ruttu läbi sai, neljakümne minutiga, kogu aasta pingutus. Ja samas oli see võimas. Mitte kordagi oma elu jooksul varem pole ma laval tundnud midagi sellist. Närv, kokkuvõtmine, Muusika. Klaver näis laval olles nii teistsugune. Haa. Ja pärast räägiti, et mu pea kohal tiirutas herilane. Ja kui ma "Vihmalaulu" mängisin, hakkas väljas sadama. Aga ma ise ei saanud midagi aru. Olid ainult mina, klaver, Tubin, Haydn, Chopin, Šostakovitš ja Rahmaninov.

[Lõhn]

Arvuti kõrval laua peal on mu kõige lemmikumad lilled, maikellukused. Nad lõhnavad nii paganama pead segi ajavalt ja intensiivselt. Eile käisime Põlvas, mis oli väga vahva. Sealses saalis oli kerge mängida ja sõbralikult võeti vastu. Ja mida ilu bussi aknast välja vaadates??? Oleks tahtnud lihsalt nende võilille- ja rapsipõldude sisse ära kaduda. Aga täna on uus ja homme ka veel uus päev. Ja siis...:)

Ilusat kevadet

Möödunud nädal tekitas kergelt peapööritust. Süda läikis ja hirm oli nahavahel. Jõudsin igasuguseid asju ära unustada, kaotada, unine olla, erk olla, väsinud olla, esineda terve eksamikavaga kaks päeva järjest, sooritada kaks tähtsat eksamit, käia meistrikursustel, käia tavalistes tundides, harjutada, proove teha, pabistada, rahuneda, ilusat ilma nautida, vihmast ilma nautida. Laupäeval magasin 12 tundi. Täna tegin aias veidi tööd. Kulub ära.
Homme: kammer, generaali arvestus, eriala.
Terveks nädalaks: 19 - Ülikooli Aulas esinemine, 20 - Põlvas lõpukava. Annaga proovid. Kontsertmaaster.
Midagi ma tahtsin veel kirjutada, aga... mul lihtsalt ei ole meeles.
Ahjaa, eurokas oli ka. Traditsioonid, traditsioonid. Mu arust on võidulaul veidi "Brief and beautiful" i meeleolus. Seepärast nii läkski. Mina tean. Just-just.
Lennutage siis fantaasiat ka.

23. aprillil..

 .. käisin pildistamas.

Hing

Öö, öö on parim aeg, et unustada tegelikkus. Põgeneda kaugele ära. Unustada seegi, et homme algab kõik otsast. Poleks iial arvanud, et kevad võib minus kõigega, mis on nii armas, nii suurt kurbust tekitada. Jah. Läheb, üle, läheb. Minus on tunne nagu kevad põletaks, hing põletaks. Et kohe-kohe saab kõik otsa. Ainult natukene ongi jäänud ja mul on aega nii vähe. Mul on võimatult kiire ja otsatult vähe aega. Ja vähe jõudu. Jõuetus. Aga samal ajal on see maagiline. Mis siis, et nukker. Ka meeletult paeluv. Kuidas mõned inimesed saavad olla ratsionaalsed, kalkuleerivad ja korralikud? Mina ei saa. Ma vist es tahaski olla sääne. Olla tuleb nii nagu olemine nõuab. Olla tuleb nii, et endal on hea olla. Olla tuleb nii, kuis oled. Mis saaks siis, kui kaks ööd oleks järjest. Ei tea. Aga mul on koriander, basiilik, metsmaasikas ja...lavendel. Rosmariini tahaks ka.
"Meie õue lapsed". Oli hea.

Mõnikord on lihtsalt nii, et "eimillestki" muutud lohutamatult nukraks ja pisarad tulevad silma.Nukrus, nukrus, nukrus, nukrus.. just öösiti. Võibolla, et on targem magada.

Rondiino, Credo

Avastasin just hetk tagasi enda jaoks rondiino. See on nii üliarmas sõna minu meelest, palju armsam veel kui kontsertiino. Nunnu. Ja siis muidugi Credo. See osa missast hakkab mulle järjest enam südame külge. Jõudsin lõpeks Tallinnast tagasi. Tundus nagu need 2 ja pool päeva oleks kestnud igaviku. Aja mõõde on ikka naljakas.

Sirvisin oma lemmik-kohas Apollos E. Rajandi nimede raamatut. Olin vist nii süvenenud, et üks poiss kes minu kõrval Kristina Šmiguni raamatut luges, küsis siira huviga, et mis raamat see on, mis nii huvitav on :D. Näitasin talle innukalt oma vaimutoitu ja tema noogutas heakskiitvalt. Mina kiitsin tema lugemisvara ka ja tema ütles, et on oma otsuse selle raamatu kasuks teinud ning läks kassasse. :) Koju tulin rongiga ja häälega, sest otsustasin trotsida raudteeparandustöid, mis rongi aeglustasid. Ja tegelikult ma nägin Apollos "Kuldseid lugusid" ka, mis tuletab mulle meelde, et peaks võtma rampsist selle. Siin ma nüüd olen. Kuulan missat ja mõtlen, et tagumine aeg on hakata eksamiteks täie rauaga valmistuma, sest nad on UKSE EES!!! Solf, harmoonia, eriala, kontsertmeister ja kammer.