Olen veidi tõbine vist. Alati juhtuvad tõbimehed külla tulema just siis, kui neid vaja pole. Näiteks homme on mul konkurss, kus on vaja olla terve ja puhanud. Seepärast ma olengi praegu kodus. Vaatasin oma lemmikut "Väikest maja" ja nägin üht tuttavat pianisti hommikuses Terevisioonis esinemas.
Arvake ära, kuidas mul uuendustega on. Mulle ei meeldi nad. Olen vist seda juba öelnud. Aga Opera otsustas täna pärast pidevalt minu "Ei, ei, ei" vastamist tema pakkumisele, uuenduse ise ära teha. Vat, kus on alles tüüp. Võtab käte ja näitab lihtsalt keelt sulle. Ega ma väga enam vaielda ei viitsi. Las olla, ma tean, et harjun niikuinii. Lihtsalt mul on vana ja harjumuspärane nii hinges. Aga uus on ka hea.
Minu isa soovis mulle täna juba vähemalt viis korda ilusat naistepäeva. Ja ta tõi torti ja ilusad tulbid meile.
Head naistepäeva Teilegi!
teisipäev, 8. märts 2011
esmaspäev, 7. märts 2011
Süda
Vahel ei suuda ma ära imestada, kui palju õelust ja kibestumist inimeste sisse ära mahub. Nojah. Ma tean, et internetikommentaare lugeda on üsna rumal tegu, sest
1) enamik kommentaare on parastava, kurjustava, vinguva, kiruva sisuga
2) enamik kommentaare kubiseb kirjavigadest
3) enamik kommentaare on mõttetud ja ajuvabad
Siiski on uudishimu minust vahel suurem. Ja vahel leidub selles suures ...hunnikus ka midagi erandlikku. Ja seda enam paistab see silma.
Loen üht oma endise klassiõe blogi, kes kirjutab palju ja üsnagi detailselt oma elust. Tema siirus on kaasa toonud järjekordsete õelutsejate kriitika tema naiivsuse, avaluse, piltide aadressil. Need inimesed, kes anonüümselt mõnitavaid ja õelaid kommentaare kirjutavad, on madala enesehinnanguga. Nad näevad nii palju musta ja halba, selle asemel, et üles leida head ja helged asjad. Naljakas, kuidas lihtsalt võetakse kätte ja toitutakse teise probleemidest, tehakse inimest veel nii maha, kui annab. Seda kõike selleks, et end paremini tunda? Selle asemel, et võtta aeg maha, vaadata enda sisse ja küsida: "Kas mina olen parem kui teine, kas mul on õigus teisele halvasti öelda?" Keegi meist pole täiuslik. Kui igav oleks elu, kui igal pool meie ümber kõnniksid ringi inimesed, kellel poleks ühtki viga. Inimesed oleksid kõige kaunimad, ausamad, puhtamad, viisakamad, targemad. Kõige kompetentsemad igal alal. Kuhugi poleks vaja pürgida, heaolu oleks täielik. Ainult üks asi siin juures: meil ei oleks unistusi, meil ei oleks teed, mida mööda edasi minna. See just ongi elu võlu, ilu ja valu, et kõigil meil on omad mured ja rõõmud, head ja vead. See teebki elu huvitaks ja mitmekesiseks. Rohkem sallivust, empaatiavõimet, kaastunnet. Rohkem süvenemist.
Mind ootab nüüd "Minu Eesti 2". :-)
1) enamik kommentaare on parastava, kurjustava, vinguva, kiruva sisuga
2) enamik kommentaare kubiseb kirjavigadest
3) enamik kommentaare on mõttetud ja ajuvabad
Siiski on uudishimu minust vahel suurem. Ja vahel leidub selles suures ...hunnikus ka midagi erandlikku. Ja seda enam paistab see silma.
Loen üht oma endise klassiõe blogi, kes kirjutab palju ja üsnagi detailselt oma elust. Tema siirus on kaasa toonud järjekordsete õelutsejate kriitika tema naiivsuse, avaluse, piltide aadressil. Need inimesed, kes anonüümselt mõnitavaid ja õelaid kommentaare kirjutavad, on madala enesehinnanguga. Nad näevad nii palju musta ja halba, selle asemel, et üles leida head ja helged asjad. Naljakas, kuidas lihtsalt võetakse kätte ja toitutakse teise probleemidest, tehakse inimest veel nii maha, kui annab. Seda kõike selleks, et end paremini tunda? Selle asemel, et võtta aeg maha, vaadata enda sisse ja küsida: "Kas mina olen parem kui teine, kas mul on õigus teisele halvasti öelda?" Keegi meist pole täiuslik. Kui igav oleks elu, kui igal pool meie ümber kõnniksid ringi inimesed, kellel poleks ühtki viga. Inimesed oleksid kõige kaunimad, ausamad, puhtamad, viisakamad, targemad. Kõige kompetentsemad igal alal. Kuhugi poleks vaja pürgida, heaolu oleks täielik. Ainult üks asi siin juures: meil ei oleks unistusi, meil ei oleks teed, mida mööda edasi minna. See just ongi elu võlu, ilu ja valu, et kõigil meil on omad mured ja rõõmud, head ja vead. See teebki elu huvitaks ja mitmekesiseks. Rohkem sallivust, empaatiavõimet, kaastunnet. Rohkem süvenemist.
Mind ootab nüüd "Minu Eesti 2". :-)
reede, 4. märts 2011
laupäev, 5. veebruar 2011
Ise
Kõndisin eile koju ja nägin oma armsat teed, mis lume alt paistis(autod ja sula olid oma töö teinud) ja mulle tuli meelde, kuidas ta välja näeb. Uskumatu, millist rõõmu see minus tekitas. Lihtne puhas õnnetunne sellest, et kunagi ma näen oma teed päriselt, peale pikka-pikka aega, kui ta on olnud lume all. Kunagi ma näen teda, siis kui ta on kuiv ja ilusa mustriga ja krobeline. Ja veel ei saa ma mainimata jätta, et mul ei ole aja praeguse kulgemise vastu mitte midagi. Ei, ma ei vingu ega oota kannatamatult, et tuleks see kevad juba ometi või jääks see veebruar vahelt ära. Hea on, et kevad tuleb tasakesi, et päev päeva järel astub aeg oma rada. Niimoodi on seatud. Mõnusalt hea tunne on rahul olla.
Ja mitte kordagi pole juhtunud, et veebruar oleks tulnud enne, kui jaanuar ära läheb, ja et mai oleks jõudnud ette aprillist.
Ingel, ingel, vii mind taeva, panen sulle kellad kaela, seal siis kellad lahku löö... (see viimane fraas komadega eraldatutest on minu loomingulisuse vili)
Ingel, ingel, vii mind taeva, panen sulle kellad kaela, seal siis kellad lahku löö... (see viimane fraas komadega eraldatutest on minu loomingulisuse vili)
esmaspäev, 17. jaanuar 2011
Kevadeigatsus tuli sel aastal liiga vara, 17. jaanuaril. Oh, pidin ma nüüd neid vulisevate vete ja VALGUSEGA pilte vaatama... Mis saaks veel siis, kui otsiks mai-juuni pildid üles?:P Ei, parem mitte. Aga vähemalt nüüd ma tean, et kevadeigatsus tuli sel aastal natuke peale jaanuari keskpaika. Jätan selle meelde. Pildil oleme meie ja me oleme naerust pakatavad! ;)
Tellimine:
Postitused (Atom)