Hopsti!
See blogi siin on soiku jäänud, aga ta on mulle armas. Tahaks ju tegelikult siia kirjutada. Kõik lihtsalt ei ole alati nii kerge kui tundub. Vahepeal on palju muutunud... kohe päris palju. Ma näen elu, inimesi, maailma teistmoodi kui varem. Olen targemaks saanud, mukslit kasvatanud, kannatust kasvatanud,  rohkem oma minale lähemale jõudnud, mitte teiste radu käinud.  Ja ma olen aru saanud, et nii ongi õige.
Meie juurest läksid ära kaks väga kallist inimest. Minu juurde tuli üks väga kallis inimene.

Ma olen kõige tugevam maailmas. Emad ju peavad tugevad olema.

Kaamos

Head uut, head uut, ikka kõige paremat! :)
Ma olen nii väsinud ja unine hetkel, sest tegin hommikul erialaeksamit ja nüüd on pingelangus ja midagi teha ei viitsi, kuigi loomulikult peaks. Peaks kätte võtma ja rohkem Pipi moodi olema, tahtejõulisem ja uljam. 
Nüüd on jäänud veel neli teoreetilist eksamit, üks arvestus, ja üks aine, milles pole arvestust, milles oli u. 3 loengut ja ma ei saa ausalt öeldes üldse aru, kuidas see aine ennast peaks õigustama. See selleks. Üldiselt ma vajaks midagi kosutavat. Lõunamaareisi või massaaži või valgus-soojusravi. :P Aga palju tahad, vähe saad.
Nii, et tuleb leppida Youtube' iga. :p

Maru

Õhtust kõigile Bachi sõpradele. Just teda ma praegu kuulangi. Prantsuse süidikest, prelüüde-fuugasid, kõike muud head. Ma pole elus sellist hulka kuulamisseminare nii järjest teinud, kahes aines muudkui lähevad, endale tundub just kui vahet pidamata. Kasuks muidugi on see kuulamine igal juhul. Ja homme saab üks raskemaid loodetavasti kaelast ära ka.
Väljas möllab vastik novebri-torm. Kui emps mind rongi peale saatis, oli igal juhul väga hull vihm ja tuul, nii et vihmavarjuke ei tahtnud käes püsida. Kippus teine hoopis teisipidi ennast kogu aeg pöörama. Ja muidugi nii pime, nii pime. Tabikas pole ju valgustust kaugeltki mitte igal pool, nii, et vahel tundubki, et oled neeger öös ja jäädki sinna. Õnneks nii hull see siiski pole, kuskilt paistab ikka mingi tuluke. Päästev valguskiir, väikest viisi lootuse sümbol.
Viimasel ajal olen üha enam enda jaoks selgeks saanud, et iga inimest tuleb püüda mingil määral mõista, ükskõik kui raske, ületamatu üritus see ka ei tundu. Sest maailm pole mustvalge ja see, mida kõrvaltvaataja näeb on ainult pisikene, väga väike osa sellest, mis mõne loo taga tegelikult peidus on. See miski võib ulatuda väga sügavale ja kaugele minevikku. Kõik ei saa üksteist lõpuni mõista, ega peagi, aga vähemalt kuulata, mõtiskleda on ju võimalik, ükskõik kui valus see ka poleks. Hinges on võib-olla kurbus, viha, mõistmatus, kuid endale jääb südamesse parem tunne, kui püüda leppida, andestada.
Olen mõelnud, et peaks endale tegema T-särgi kirjaga I love Tartu, või midagi sarnast. Muidugi naljaga pooleks. Tallinn tõesti ei meeldi mulle. Aga ma püüan temaga toime tulla ja mõista. Inspiratsioon eelmisest lõigust.
Trammid mulle jällegi meeldivad, kuigi nad on kolisevad, aga omamoodi on nad toredad ka. Paremad kui trollid ja bussid.
Naljakas, et kui õhtuti koju tulen, ei põle mu kodumajas ükski tuli. Kas kõik lähevad nii vara magama? Huvitav.
Tallinnas ma ei suuda esmakordselt elus tunnis silmi lahti hoida. Aga ma olen vapper. Et te teaksite.
...
Üldiselt, ma ei väsi imestamast, kui hästi ma Tabikas, omas voodis magan, nagu karu, nagu nott.
Arvuti saab kohe tühjaks.
Nägemist.

Ärkasin täna kell pool üksteist. Ja seda ei saa mulle pahaks panna, sest millalgi peab ju inimene välja ka puhkama. Tänane päev on eriline, ikkagi 11.11.2011. Avastasin, et mu selle kuu korteriarve number on 11111. No mida? :D Kas see on mingi nali?
Õhtul näidatakse üle terve Eesti filmi "Täitsa lõpp". Meil muidugist vabakas ja peale seda on oodatud ja eriline jalgpallimatš suurel ekraanil. Kui ma oleks Tallinnas, siis arvatavasti kuuleksin seda suurt melu ja möllu koju ära, sest A. Le Coq Arena asub minu juurest u. 1 km. Tegelikult ma suht kardan seda mängu, vist peaks magama minema või midagi säärast, et häält ja närve hoida :D. Aga seda ma ei suudaks ilmaski, tuleb lihtsalt rahu säilitada, nii palju kui see võimalik on.
Klaverdajad klaverdavad TIPC-il, eesti keeles TRPK-il. Kahju ainult, et netist vaadata ei saa, iga teist konkurssi ju saab :(
T. S. on täielik mõmminägu. Täitsa karu ikka. Õigupoolest peakski tema seminari, Monteverdit, Gabrielit, Vivaldit ja teisi kuulama. Ja tegelikult tahaksin ma talle öelda, et on inimesi, kaasaarvatud mina, kellel on siiamaani riidest taskurätik ja nad võivad sinna sisse sõlmi teha, et mingi tähtis asi meeles püsiks. Hahaa. Kaval. Ja ta ei teagi seda. :)

Pildikesi :)

Lihtsus

Uskumatu, kuidas praegu ladistas. Õnneks olen mina bussis ja kihutan Tartu poole. Homme on Alatskivil esinemine. Egas ma ilmaasjata keset nädalat koolist jalga lase.
Aga hullult äge on, kui otse ees on vihm ja paremalt paistab päike, ta just nagu paitaks või pehmendaks vihmakest. Ja vasakul pool on vikerkaar. Mida veel on hetke õnneks vaja, kui päikest, vihma ja vikerkaart? Ehk Tabikat?
Alati, kui sügis on tulekul, siis ma natukene kardan teda. Kardan külma ja pimedat ja nende mõlema liigset pikkust. Ja alati, kui sügis käes on, hakkab ta mulle vaikset viisi meeldima, niimoodi tagasihoidlikult.
Kui ma nädalavahetusel kodus olin ja saunas käisin, nägin aia taga päris mitut roosatavat vaarikat, kahjuks ei jõudnud ma neid ära korjata. Aga nad olid niii ilusad. Äkki ma nüüd jõuan?
Kuldkollased lehed õhtuvalguses on midagi igavikulist, pilk võiks uppuda neisse. Nad just kui räägivad, jutustavad möödunud suve lugusid.
Täna on muide jalka!
Mõnusat 11. oktoobri õhtut!

Geniaalne

Ma olen vist oma viis korda küll järjest Vassiljevi võiduväravat vaadanud. :P Aga kõige parem selle video juures on Zelinski ja Kalkuni reaktsioon :). Pange Vasjale palka juurde!!! Nii hea tunne, kui suunurgad on ülespoole ja emotsioon jääb meelde. Hoiame nüüd kõik Sloveeniale pöialt!

2:1 :)

Nohune tervitus

Mulle täitsa meeldib ülikoolis, enamjaolt  meeldib. Hea on, et paljuski saab  ise  valikuid teha. Ainult kaks päeva järjest 9-ks  loengusse  minna  on  veidi  raske. Ma peaaegu magan vahel nendes loengutes, nad  on väärt ja  puha, aga  ma  pole hommikuinimene, tee, mis tahad. Ülessaamine on paras katsumus. Imelik, kuidas võib paljude asjadega nii ruttu ära harjuda. Näiteks kannatlikult klassisabas ootamine, see maja, mis alguses tundus mittetalutav, on nüüd üleelatav, trammid, koolitee, inimesed. Ei, ega ma päriselt harjugi, lihtsalt kohastun. Siin Tallinnas on naljakaid asju ka. Täna ütles harmoonia õp, et jälgige reklaami,  järgmisel kolmapäeval olla ta lennukis, aga ta ei mäletanud, kas just täpselt meie loengu ajal...  Palju on välistudengeid,  täna  leidsin ühe hiinlase pangakaardi  kohvikust. Aa, no söömine on siin kallim  loomulikult kui Tartus, aga mitte ülemõistuse. Elleri kohvikut tuleb külastada, sest nad teevad hästi süüa. Ja natuke sentimenti ka muidugi.

Eile oli Estonias omapärane kontsert. Ettekandele tulid Cage, Sumera, Bernstein. Väga head pianistid ning inspireerivad ideed.Nii ongi, et astud aga kuhugi sisse ja saad jälle uue maailma  ja nägemise  osaliseks. Vali ainult maailm. 

Eelmisel nädalal juhtus nii, et buss, millega Tallinnast Tartusse tulin  jäi kohe alguses ummikusse ja raiskas sellega  pool tundi. Mina olin lootnud jõuda kaheksase bussi peale, sai siis bussijuhti palutud, kui juba peaaegu Tartus  olime, et ta helistaks Tabika bussijuhile  ja ütleks, et ta ootaks. Ja kaheksane buss ootaski mind, täpselt kaheksa minutit. Sensatsioon!!:) Mary ja emps olid ka bussis. Ja olid üllatanud, aga rõõmsad. Seiklusi peab olema.

Pühendusega Anne-Maile :)

Millalgi peab ju kõik jälle otsast algama või lõppema? Ka see blogike siin. Kas ta praegu algab või lõpeb? Kes seda teab? :P Suvi tundub nii kaugel unustuses ja töö. Jah, töö. Aga nüüd on kool. Aga praegu ma lähen kooriproovi.
Tervitusi!!!

Elu

Pean ausalt tunnistama, et esmaspäevane eksam tekitas minus midagi kirjeldamatut. Kahju, et see nii ruttu läbi sai, neljakümne minutiga, kogu aasta pingutus. Ja samas oli see võimas. Mitte kordagi oma elu jooksul varem pole ma laval tundnud midagi sellist. Närv, kokkuvõtmine, Muusika. Klaver näis laval olles nii teistsugune. Haa. Ja pärast räägiti, et mu pea kohal tiirutas herilane. Ja kui ma "Vihmalaulu" mängisin, hakkas väljas sadama. Aga ma ise ei saanud midagi aru. Olid ainult mina, klaver, Tubin, Haydn, Chopin, Šostakovitš ja Rahmaninov.

[Lõhn]

Arvuti kõrval laua peal on mu kõige lemmikumad lilled, maikellukused. Nad lõhnavad nii paganama pead segi ajavalt ja intensiivselt. Eile käisime Põlvas, mis oli väga vahva. Sealses saalis oli kerge mängida ja sõbralikult võeti vastu. Ja mida ilu bussi aknast välja vaadates??? Oleks tahtnud lihsalt nende võilille- ja rapsipõldude sisse ära kaduda. Aga täna on uus ja homme ka veel uus päev. Ja siis...:)

Ilusat kevadet

Möödunud nädal tekitas kergelt peapööritust. Süda läikis ja hirm oli nahavahel. Jõudsin igasuguseid asju ära unustada, kaotada, unine olla, erk olla, väsinud olla, esineda terve eksamikavaga kaks päeva järjest, sooritada kaks tähtsat eksamit, käia meistrikursustel, käia tavalistes tundides, harjutada, proove teha, pabistada, rahuneda, ilusat ilma nautida, vihmast ilma nautida. Laupäeval magasin 12 tundi. Täna tegin aias veidi tööd. Kulub ära.
Homme: kammer, generaali arvestus, eriala.
Terveks nädalaks: 19 - Ülikooli Aulas esinemine, 20 - Põlvas lõpukava. Annaga proovid. Kontsertmaaster.
Midagi ma tahtsin veel kirjutada, aga... mul lihtsalt ei ole meeles.
Ahjaa, eurokas oli ka. Traditsioonid, traditsioonid. Mu arust on võidulaul veidi "Brief and beautiful" i meeleolus. Seepärast nii läkski. Mina tean. Just-just.
Lennutage siis fantaasiat ka.

23. aprillil..

 .. käisin pildistamas.

Hing

Öö, öö on parim aeg, et unustada tegelikkus. Põgeneda kaugele ära. Unustada seegi, et homme algab kõik otsast. Poleks iial arvanud, et kevad võib minus kõigega, mis on nii armas, nii suurt kurbust tekitada. Jah. Läheb, üle, läheb. Minus on tunne nagu kevad põletaks, hing põletaks. Et kohe-kohe saab kõik otsa. Ainult natukene ongi jäänud ja mul on aega nii vähe. Mul on võimatult kiire ja otsatult vähe aega. Ja vähe jõudu. Jõuetus. Aga samal ajal on see maagiline. Mis siis, et nukker. Ka meeletult paeluv. Kuidas mõned inimesed saavad olla ratsionaalsed, kalkuleerivad ja korralikud? Mina ei saa. Ma vist es tahaski olla sääne. Olla tuleb nii nagu olemine nõuab. Olla tuleb nii, et endal on hea olla. Olla tuleb nii, kuis oled. Mis saaks siis, kui kaks ööd oleks järjest. Ei tea. Aga mul on koriander, basiilik, metsmaasikas ja...lavendel. Rosmariini tahaks ka.
"Meie õue lapsed". Oli hea.

Mõnikord on lihtsalt nii, et "eimillestki" muutud lohutamatult nukraks ja pisarad tulevad silma.Nukrus, nukrus, nukrus, nukrus.. just öösiti. Võibolla, et on targem magada.

Rondiino, Credo

Avastasin just hetk tagasi enda jaoks rondiino. See on nii üliarmas sõna minu meelest, palju armsam veel kui kontsertiino. Nunnu. Ja siis muidugi Credo. See osa missast hakkab mulle järjest enam südame külge. Jõudsin lõpeks Tallinnast tagasi. Tundus nagu need 2 ja pool päeva oleks kestnud igaviku. Aja mõõde on ikka naljakas.

Sirvisin oma lemmik-kohas Apollos E. Rajandi nimede raamatut. Olin vist nii süvenenud, et üks poiss kes minu kõrval Kristina Šmiguni raamatut luges, küsis siira huviga, et mis raamat see on, mis nii huvitav on :D. Näitasin talle innukalt oma vaimutoitu ja tema noogutas heakskiitvalt. Mina kiitsin tema lugemisvara ka ja tema ütles, et on oma otsuse selle raamatu kasuks teinud ning läks kassasse. :) Koju tulin rongiga ja häälega, sest otsustasin trotsida raudteeparandustöid, mis rongi aeglustasid. Ja tegelikult ma nägin Apollos "Kuldseid lugusid" ka, mis tuletab mulle meelde, et peaks võtma rampsist selle. Siin ma nüüd olen. Kuulan missat ja mõtlen, et tagumine aeg on hakata eksamiteks täie rauaga valmistuma, sest nad on UKSE EES!!! Solf, harmoonia, eriala, kontsertmeister ja kammer.

Kipitab

Olen veidi tõbine vist. Alati juhtuvad tõbimehed külla tulema just siis, kui neid vaja pole. Näiteks homme on mul konkurss, kus on vaja olla terve ja puhanud. Seepärast ma olengi praegu kodus. Vaatasin oma lemmikut "Väikest maja" ja nägin üht tuttavat pianisti hommikuses Terevisioonis esinemas.
Arvake ära, kuidas mul uuendustega on. Mulle ei meeldi nad. Olen vist seda juba öelnud. Aga Opera otsustas täna pärast pidevalt minu "Ei, ei, ei" vastamist tema pakkumisele, uuenduse ise ära teha. Vat, kus on alles tüüp. Võtab käte ja näitab lihtsalt keelt sulle. Ega ma väga enam vaielda ei viitsi. Las olla, ma tean, et harjun niikuinii. Lihtsalt mul on vana ja harjumuspärane nii hinges. Aga uus on ka hea.
Minu isa soovis mulle täna juba vähemalt viis korda ilusat naistepäeva. Ja ta tõi torti ja ilusad tulbid meile.
Head naistepäeva Teilegi!

Süda

Vahel ei suuda ma ära imestada, kui palju õelust ja kibestumist inimeste sisse ära mahub. Nojah. Ma tean, et internetikommentaare lugeda on üsna rumal tegu, sest
1) enamik kommentaare on parastava, kurjustava, vinguva, kiruva sisuga
2) enamik kommentaare kubiseb kirjavigadest
3) enamik kommentaare on mõttetud ja ajuvabad
Siiski on uudishimu minust vahel suurem. Ja vahel leidub selles suures ...hunnikus ka midagi erandlikku. Ja seda enam paistab see silma.
Loen üht oma endise klassiõe blogi, kes kirjutab palju ja üsnagi detailselt oma elust. Tema siirus on kaasa toonud järjekordsete õelutsejate kriitika tema naiivsuse, avaluse, piltide aadressil. Need inimesed, kes anonüümselt mõnitavaid ja õelaid kommentaare kirjutavad, on madala enesehinnanguga. Nad näevad nii palju musta ja halba, selle asemel, et üles leida head ja helged asjad. Naljakas, kuidas lihtsalt võetakse kätte ja toitutakse teise probleemidest, tehakse inimest veel nii maha, kui annab. Seda kõike selleks, et end paremini tunda? Selle asemel, et võtta aeg maha, vaadata enda sisse ja küsida: "Kas mina olen parem kui teine, kas mul on õigus teisele halvasti öelda?" Keegi meist pole täiuslik. Kui igav oleks elu, kui igal pool meie ümber kõnniksid ringi inimesed, kellel poleks ühtki viga. Inimesed oleksid kõige kaunimad, ausamad, puhtamad, viisakamad, targemad. Kõige kompetentsemad igal alal. Kuhugi poleks vaja pürgida, heaolu oleks täielik. Ainult üks asi siin juures: meil ei oleks unistusi, meil ei oleks teed, mida mööda edasi minna. See just ongi elu võlu, ilu ja valu, et kõigil meil on omad mured ja rõõmud, head ja vead. See teebki elu huvitaks ja mitmekesiseks. Rohkem sallivust, empaatiavõimet, kaastunnet. Rohkem süvenemist.

Mind ootab nüüd "Minu Eesti 2". :-)

Mulle meeldib..

märts. Plärts. :P

Häid meie Vabariigi sünnipäeva viimaseid minuteid!